Taavi Eilat: panime lapsed ühte tuppa magama. Selleks pidime tegema läbi unekooli ja vabanema öisest piimast

Kui sul pole lapsi, ei oska sa hinnata, milline luksus on oma aeg, oma otsustusvabadus ja isegi oma tuba. Just nimelt oma tuba, kus võid ükskõik mis kell panna tule põlema, rääkida juttu või vaadata voodis sarju.

Sellist vabadust nautisime ka meie, enne kui kolme aasta eest sündis tütar Hõbe. Arusaadavalt kolis ta sünni järel kohe meie tuppa sisse. See tähendas, et seitsmest õhtul kuni seitsmeni hommikul – ajal, mil lapsel oli uneaeg – tuli ülimalt pimendatud toas käia sisuliselt kikivarvul. Ühtegi lampi ei tohtinud põlema panna ja isegi teki krabisemist tuli kõrvalvoodis magava tütre ärkamise hirmus jälgida.

Ilmselt on lähenemised erinevad, aga et meie pidasime lisaks lapse täisväärtuslikule unele oluliseks ka vanemate und, hakkasime varakult tegutsema selle nimel, et saaksime oma magamistoa endale tagasi ja lapse sealt välja