Kuid plastiliin ei ole ainus asi, mida meie pere lapsed söövad. Nad söövad ka makarone. Õigem oleks vist öelda pastat. Kuigi pasta kõlab liiga peenelt selle kohta, mida nad nende makaronidega söömise ajal korda saadavad. Ja makaronid sobivad neile suurepäraselt. Igas vormis. Neil on küll välja kujunenud kindlad maitse-eelistused, aga kui homme oleks mu kapp purustatud tomatist ja hakklihast tühi, siis kõlbaks neile tavaline keedetud maitsetu makaron. See ei pea olema isegi keedetud. See võib olla ka toores. Peaasi, et on makaron.

Loomulikult on meie missiooniks, et nad maitsetega natukenegi eksperimenteeriksid ja sageli, kui nad on uues keskkonnas, siis seda teevadki. Näiteks eile tõime me päris oma kasvuhoonest punased tomatid ära. Neid ei olnud palju, kuid need olid ise nopitud. Kõik kolm jõnglast käisid mööda elamist ringi, tomatit kõikjale tilgutades ja seemneid mööda parketti maha külvates, sest see tilkus mööda nende lõuga alla. See oli esimene kord, kui nägin Noorsandi või Vennast tomatit söömas. Vähemasti viimase aasta jooksul. Kunagi sõi Noorsand kirsstomateid nagu komme ja siis enam ei tahtnud.

Kuid tavaoludes ei ole Noorsand ega Vennas nõus midagi isegi proovima. Noorsand teab, et see uus toit, mida me tahame, et ta lihtsalt prooviks, ajab ta öökima juba enne, kui ta seda proovida on jõudnud. Kui me üritame nende toitu salatit peita, siis reageerivad nad umbes sama šokeeritult, justkui oleks keegi sinna vihase süljeläraka lasknud. Umbes sama solvav on meie pere poistele igasugune roheline.

Sotsiaalmeediast võib lugeda, kuidas fitnessigurud räägivad, kuidas inimesed ise enda lapsi ebatervislikeks õgarditeks muudavad, aga ma tõesti ei soovi seda. Ma näeksin palju parema meelega, et mu lapsed ei ajaks taga tooteid valgest jahust, vaid nõuaksid hommikusöögiks täisteraputru ja keedumuna. Ainus osa, mis neile keedumunast meeldib, on selle koorimine. Kui seda koorimiseks võib nimetada. Koos koortega kooritakse ka suurem osa munavalgest prügikasti. Esileedi alati julgustab mind Noorsandi kaasama: „Henry, võta Noorsand appi muna koorima!” Nii ma siis vaatan tühja kõhuga, kuidas ta enda kohmakate sõrmedega pöidla muna sügavustesse vajutab ja väärtuslikku kraami prügikasti poetab. Lõpptulemus on ära retsitud munakollane, mis on tõenäoliselt koori täis.

Nii ma siis loodan, et nad näevad kõrvalt, kuidas meie paremaid valikuid teeme. Selleks ostsin turult ka nuikapsa, mida seal nii lahkelt maitsta antakse. Mida aga turul värskes õhus ei taju, on see, et nuikapsal on väga spetsiifiline lõhn. Selline lõhn, mis toimib imeliselt lastepeletajana. Noorsand polnud jõudnud koridoris jalatseidki ära võtta, kui tal oli nina krimpsus ja palus öökides, et see jälkus köögist ära koristataks. Isegi Piiga, kes hetk tagasi tavotist mutrit limpsis, ajas nuikapsakangi nähes nina krimpsu. Isegi sellest ei piisa, kui ma seda ise demonstratiivselt nende ees söön ja aina korrutan, kui imeliselt hea see on. Tegelikult see loomulikult ei ole imeliselt hea. See on lihtsalt okei. See ei ole halb.

Eks see uute maitsete ja toidueelistuste muutmisprotsess on selline pidev ja pinev, kuid ma ei anna alla. Hakkasin isegi sibulat hindama alles 25-aastaselt ja brokolit sõin elus esimest korda alles kusagil 30-aastaselt. Oluline on, et eeskuju peab olema. Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Facebooki vahendusel, kus me peame lhete nimega a mida henry teeb?