Pühapäevaisa – lapsevanem või meelelahutaja?

Kuidas mõjutab see last ja vanemate läbisaamist, kui lahus elav isa võtab nädalavahetustel lapsega ette rohkem huvi- ja lusti­tegevusi, kui argipäevaema seda teha suudab?

Kas lahus elavatel vanematel tuleks lapsega koos olles tekitada ühesugune rutiin, reeglid ja kasvatus? Või peaks laps suutma kohaneda kahe täiesti erineva koduga? Oma vaatenurka jagavad kolm lapsevane­mat, kes on taolise elukorraldusega lähedalt tuttavad.

Mari (26) läks lapse isast lahku neli aastat tagasi ning kaheksa-aastane tütar elab igapäevaselt emaga. Iga kuu veedab laps kolm nädalavahetust isakodus ja ühe nädalalõpu emaga. Nädala sees elab tüdruk ema juures ja käib sealt koolis.

Nädalalõppudel koos isaga võetakse ette aga palju põnevat: käiakse kinos ja poodlemas, süüakse restoranis ja kohvikus. Isa juures õppimist ei toimu ja puudub ka täpne päevaplaan. “Koolipäevadel aga on meil kindel rutiin. Päev algab vara, sinna peavad mahtuma kool ja kodutööde tegemine – vaba aega õhtul kuigi palju ei jää,” kirjeldab Mari igapäevaelu kooli­lapsega. Ning lisab, et nii jääbki lapsele mulje, et kõik tore toimub isaga ja kodus pole midagi lõbusat. “Olen proovinud olu­korda selgitada, kuid üsna tulutult. Laps on ikka laps ja tema ei saa veel asjadest nii aru nagu täiskasvanu – et miks on rutiini vaja ja miks ei võiks kogu aeg vaid lõbus olla.”

Mari väljendab nördimust ka selle pärast, et kuna nädalavahetused isaga on enamasti kõiksugu toredat tegevust täis ja pidevalt on vahva, siis ootab laps sama ka emaga olles. Taas tekivad pinged, kui need ootused alati ei täitu. “Ma ei leia, et lastel peaks vabadel päevadel kogu aeg mingid tohutud programmid olema. Vahel võib kodus ka niisama olla ja toredasti isekeskis aega veeta,” arvab Mari. Kahe kodu reeglite vahel pendeldades tekib aga lapsel segadus.

Kohtutee ja terapeudikülastus

Mari on püüdnud abi otsida ka pere­terapeudilt, kuid kahjuks sealt head nõu ei saanud. “Lapse isa ei ole minuga kuigi koostööaldis, seega püüan viimasel ajal temaga suhelda nii vähe kui võimalik.” Naine lisab, et kahjuks mõjuvad vanemate omavahelised leiged suhted ka tütrele, kes peab kogu aeg kahe tule vahel olema ja erimeelsusi taluma.

Mari on läbi käinud kaks kohtuteed, kord nõudis ta lapse isalt välja elatise ning teinekord koostati graafik, millal on tütar koos isaga. Kohtuotsus pani paika, et laps veedab enamiku nädalavahetusi isaga ja koolis käib Mari juurest. “Teine võimalus olnuks, et laps on kaks nädalat minuga ja kaks isaga, aga see oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu elukorraldus. See lööks kõik pea peale. Arvan, et lapsel peaks olema siiski kindel kodu, kuhu iga päev tulla.”