Ursula Ratasepp: esimeste lastega olin kaisusmagamise entusiast. Nüüd võiksin teha pika nimekirja kõigest, mida koos magamine EI kaitse

Klaara on saanud üheksakuuseks ja selle ajaga kogunenud magamata tunnid annavad ennast nüüd tunda. Väsimus on jõudnud sinnani, et lisaks mu mälule teeb trikke ka keel. Unine mina: „See… Mmm… Jaako… Mirr… Laurits! Kas sa tahad… süüa… seda… mmm... eee… pruu… puu… putru?“

Kui sain oma esimesed lapsed ja hoidsin neid öösiti kaisus, vaimustusin sellest teemast niivõrd, et sukeldusin teadusartiklitesse. Neid oli palju. Ja nad lubasid mulle ja mu kaisulastele igasuguseid imeasju! Vaimset tervist, füüsilist tervist, enneolematut lähedust. Tahtsin sel teemal isegi koolitöö kirjutada, olin entusiast.

Kuulutasin kaisusmagamist veendunult; imestasin, et alternatiive üldse eksisteerib. Praegu, neli last ja 16 aastat hiljem, võiksin teha pika nimekirja kõigest, mida koosmagamine EI kaitse. Noh, näiteks vaimset tervist, füüsilist tervist, suhteid, mida veel. Ja kohe kindlasti on üks asi, mida see EI kaitse – ema und