Karolini pereelu| Vanavanemad ei pea su lapsi hoidma
Need mõtted on mulle pähe kerkinud oma sugulasi jälgides, samuti beebigrupi aruteludest, kus jääb mulje, et see on absoluutselt iseenesestmõistetav, et vanavanemad peavad lapsi hoidma. Sest nad on ju nende lapselapsed!
Lapsed suveks maale vanavanemate juurde. Lapsed nädalavahetuseks vanaemale-vanaisale. Lapsed oma vanaemadega linnas, bussis, beebikoolis… See on miski, millest kuuleb ja mida näeb pidevalt. Ja see on loomulikult tore, sest tugev side oma vanavanematega on imeline: seda rohkem tunneb laps enda ümber turvalisust ja armastust. Aga kust jookseb piir, mil lihtsalt tore ajaveetmine vanavanematega on pigem juba oma vanemate ärakasutamine tasuta lapsehoidjatena?
“Ise nad käisid peale, et tahavad lapselapsi, siis veetku nendega aega ka.”
“Mu ema ei käi tööl, aga mina käin. Nii et mu emal on küllaga vaba aega mu laste järele vaadata.”
No… jah. Aga teie emadel-isadel on ka siiski oma elu. Mõistan täielikult, et vahel kui on vaja minna täiskasvanutele mõeldud üritusele vms, on lapsel mõnusam ja turvalisem vanavanematega olla, aga iialgi ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt, et su vanemad su laste eest hoolitsevad, eriti kui nad peavad seda tegema mitte vajaduse, vaid sinu laiskuse või mugavuse tõttu. Näiteks mu beebigrupis jäeti 9-kuune beebi nädalaks vanaemaga, sest “emme-issi vajavad ka puhkust ja lähevad reisile”. Minule tundus see täiesti mõistusevastane. Ja teine, veelgi ekstreemsem näide: mees läks välismaale tööle ja mõne kuu pärast läks naine lastega järele. Ja sealt edasi manipuleeriti ka laste vanaema Soome kolima. Sest kas ta siis ei tahagi oma tütart aidata? Kas ta siis ei tahagi oma lapselastega aega veeta? Ja ema läkski. Jättis enda kodu ja sõbrad, enda teised lapsed (“Aga neil pole veel endal lapsi, nii et see on okei!”) ja resideerus võõrale maale, võõra keele keskele… et seal lapselapsi hoida.
Minu ema on üles kasvatanud neli last ja tema abi paludes olen pigem ettevaatlik. Ta on alati lahkelt nõus tulema, kuid samas ise end ülemäära ei paku ja see on mõistetav, sest olles põhimõtteliselt 25 aastat oma elust lapsi kasvatanud ja viimane alles hakkab vaikselt tiibu sirutama ja nokaotsaga pesast väljapoole vaatama, on tal õigus olla lihtsalt omaette, eriti kuna tal on ka suur majapidamine, kus kogu koristamine ja söögitegemine on tema õlul. Minust oleks isekas eeldada, et ta mitu päeva nädalas minu põnni järel jookseb, eriti kuna ma tean ise kui frustreeriv see vahel olla võib, sest 1-aastase uudishimu on lõputu. Palun teda vahel paariks tunniks appi, kui pean olulisel kohtumisel või arsti juures käima ning ei saa lõunast või õhtust aega, mil mees saaks ise üle võtta. Lapse teine vanaema pole teda kordagi hoidnud ega seda pakkunud ja mõtlen ise, et kui ei paku, siis järelikult ta ei tunne, et tal oleks seda aega või tahtmist ning mina ei hakka peale käima lihtsalt selle pärast, et ta on lapse vanaema.
