Kui lukuabi teel oli, tegi tüdruk korteriukse siiski lahti, aga sulges end seejärel oma tuppa, pani ukse ette tooli ja ladus sellele raamatud kuni lingini

Kaks aastat tagasi läks Marleen üheksan­dasse klassi. Sinnani oli kõik olnud kenasti: neljaline tüdruk, vahel mõned kolmed. Samal sügisel jäi ­Marleen puukborrelioosi ja nii kehvasti, et diagnoosini jõuti alles paari kuu pärast. Borrelioosist ja peresündmustest sai alguse lapse depressioon.

“Ta oli täiesti jõuetu! Helistas koolist, et emme, ma olen WCs, ei tea, kas jõuan klassi minna. Ma ei jõua pastakatki käes hoida,” räägib Marleeni ema Riina. “Kõndis kodus ringi nagu saja-aastane, hoidis seintest kinni.”Haiguse tõttu oli Marleeni kooliskäimine kolm kuud lünklik. Samasse sügisesse jäid ka suured elumuutused – tüdruku vanemad läksid lahku ja isa kolis kodust ära. 

“Kogu ta olek hakkas muutuma ning borrelioosi järel hiilis platsi depressioon. Esialgu ei tahtnud ta eakaaslastega välja minna, siis selgus, et tal polegi nagu sõbrannasid. Seejärel muutus keeruliseks koolihommikutel voodist välja tulek ja enda päevaks käima saamine. Lõpuks ta ei suutnud nädalaid enam toast õuegi minna.”