Laps ei taha elada | Ma ei suuda hoolida isegi neist, kes minust hoolivad

Depressioon on salakaval haigus. See võib kaua varjatult jõudu koguda, kuni ühel hetkel variseb maailm kokku. Olen omal nahal tundnud, mida see tähendab. Praegu töötan teismelistega, kes kogevad sama.

Ma tundsin üksindust. Ma ei jaksanud enam trenni teha ega tundnud sellest rõõmu. Tahtsin palju magada. Ma ei suutnud keskenduda. Mu mõtted muutusid väga negatiivseks, muretsesin pidevalt. Mul oli tunne, nagu oleks tume vari kõigele laskunud. Alguses olid hallid toonid ja vahel veidi valgustki. Mida aeg edasi, seda mustemaks aga kõik muutus. Lihtsad kodutööd käisid mulle üle jõu ja tegin neid minimaalselt. Isoleerusin üha enam.

Seltskonnas viibimine oli ebameeldiv, tundsin end kohmetuna. Ma ei suutnud teiste jutule keskenduda ning seetõttu sageli ei mäletanud, mida keegi mulle hetk tagasi oli öelnud. Ja mul endal polnud midagi öelda. Mulle tundus järsku, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi. Tundsin, et ma pole piisav. Et ma pole midagi väärt. Et minus ei ole mitte midagi ja kui inimesed mind päriselt tunneksid, siis ma ei meeldiks neile. Ühel hetkel ei suutnud ma enam magada ka. Mõtetevool, mustade mõtete vool oli lakkamatu. Meeleheide kasvas. Ja hirm.”