Mihkel Raud: „Mu lapsed võivad korralikud tõprad olla.“
Ma annan aru, et ei peaks niimoodi ütlema, aga midagi pole teha: iga tunni armas-olemise kohta on nad vähemalt tunni (kui mitte rohkem) väljakannatamatud põrsad.
Kõik lapsed on väljakannatamatud, ma ju tean, aga kõik lapsed ei ole minu probleem – minu omad on. Milles siis asi? Lärmis loomulikult. Tahtsid linade vahel ovulatsiooniäppi kontrollimata hullata, ole mees (või naine) ja vaata tagajärjele vapralt otsa.
Vaikust vajab mu nainegi. Minul on vähemalt “legitiimne” põhjus tollelt röökimise festivalilt põgeneda – ma pean nimelt tööd tegema ehk lähimas kohvikus Pere ja Kodule kolumne kirjutama. Liina, vaeseke, on sunnitud aga laste karjumist edasi kannatama ja see läheb paradoksaalselt eriti volüümikaks just siis, kui emb-kumb lapsevanem kodust lahkub. Mu naine peab niisiis minu ajutise vaikuse eest kahekordset hinda maksma.
