KOGEMUS | Kui kaks meedikut on otsustanud ühise lapse saada, siis on kogu see protsess veidi teistsugune küll

Öeldakse, et beebid valivad ise endale vanemad... meie printsess valis enda ellu adrenaliini ja põnevuse igasse päeva. See on Kretteli sünnilugu.

Krettel sündis pehmelt 20.07.19 kell 08.29 Pelgulinna sünnitusmajas.

Ebamäärased tunded olid mul juba tükk aega enne õiget aega. Iga päev oli tunne, et nüüd kohe-kohe hakkab asi pihta... Hommikuti ärgates aga olin endiselt ühes tükis. See tunne tekitas veidike pettumust.. ootus oli ju nii suur. Lõpuks otsustasin lihtsalt vabaks lasta ja mitte seada endale eesmärgiks kohe sünnitama minna. Beebi tuleb siis, kui on õige aeg.

Tegime igapäevaselt lõdvestusharjutusi ja nautisime rasedust täiel rinnal. Võiks öelda, et olin terve rasedusaja rõõsa, rõõmus rase ja tänu hüpnosünnituse kursusele kadusid ka hirmud sünnituse ees.

18. juulil oli see tuttav ebamäärane tunne kuidagi eriti intensiivne, aga õhtuks kõik jällegi vaibus. Reedel tegelesime oma igapäevaste toimetustega edasi ja seda naljakat tunnet ei olnud ka enam. Käisime veel linnas sõpradega kohtumas ning kuna seltskonnas oli ka noor emme, kes samuti hüpnosünnituse kursuse oli läbinud, siis jätkus jututeemasid kauaks. Kuulasime nende sünnitusloo ära ja saime sellest nii palju positiivset energiat juurde.

Laupäeva varahommikul hakkasid asjad juhtuma...

Kuskil kella 4 paiku kukkus beebivoodile asetatud soolalamp põrandale puruks.. (kuidas see võimalik oli... ei tea). Igatahes väike ehmatus see meile oli. Mina nii väga ei ehmunudki, küll aga mu kallis kaasa M., kuna tema oli just veel mingit eriti imelikku unenägu näinud.

Järsku tundsin raskustunnet ja iiveldust.. raputasin end M. kaisust lahti ja läksin vetsu. Aluspüksid olid veidike märjad... Mõtlesin, et mhh, huvitav, et kas olen püksi teinud või siis jälle see voolus. Kobisin voodisse tagasi ja sain vaid mõne minuti olla, kui käis plaks ja veed hakkasid vuhisema. Kargasin voodist püsti, et säästa madratsit. M. haaras ruttu rätikuid kuivatamiseks. Nii ma seal siis seisin keset tuba rätikud põrandal ja ise muudkui naersin. Mida rohkem naersin, seda rohkem vett voolas. Kell näitas 04:35 ja mina tundsin end täielikus õnnetundes, et see kauaoodatud päev on käes.

Arvutasime välja kella, et mis ajal me hiljemalt linnas sünnitusmajas kontrollis peaksime olema, et saaksin ilusti hingamisele keskenduda.

Ütlesin M.'le, et ta prooviks puhata, et küllap tuleb üks pikk ja väsitav päev ning et äratan teda, kui vajalik minna. Peale vete tulekut aga hakkasid kohe ka tugevad tuhud, mitte just sellised nagu aastaid koolis õpitud sai, vaid sellised kiired ja üsna teravad. Jalutasin mööda korterit ja tuhutasin. M. ärkas ka ikka üles, pani mängima meie muusika playlisti ja süütas küünlad, mis tekitas kõik kokku väga mõnusa atmosfääri, sest õues oli veel pime ja mõnus sume valgus oli tol hetkel minu jaoks ideaalne. Tuhud olid aga endiselt teravad ja üsna keerulised lihtsalt niisama üle hingata. Kordasin endale vaikselt mantrat, et saame ilusti hakkama ja ükski valu mind küll ei alista. Järsku tundsin meeletut nõrkustunnet ja iiveldust. Läksin ruttu vetsu potile, sest ei olnud kindel, kas läheb kõht lahti või hakkan hoopis oksendama. Potil istudes aga tundsin, kuidas emakakael lihtsalt sõnaotseses mõttes vajus lahti ning enesetunne oli endiselt samasugune, näost nagu lumivalgeke, kogu veri oli vist suundunud alakehasse.

Kas me üldse jõuame kohale?

M. sai aru, et asi on jama. Ta hakkas asju kiirelt autosse viima ja mina panin end riidesse. Asi läks kiireks.

Kodust lahkusime veidike peale kuute, tuhud käisid iga 3-6 min tagant ning olid endiselt teravad.

Professionaalse kiirabiauto juhi kogemustega lendasime linna poole, autol ohutuled vilkumas. Nagu kiirabiautoga oleksime läinud, ainult, et auto oli väiksem ja puudusid helisignaalid.

Autos mängis meil afirmatsioonide ehk julgustuslausete helifail ja mina keskendusin hingamisele. Olin täiesti omas maailmas ja ega ma autosõidust väga midagi ei tea. Nõmmel sõitsime politseiautost mööda, õnneks meid kinni ei peetud ja eskorti ka ei saanud - ju nad said aru, kui nägid mu hapukurgi nägu kõrvalistmel.

Linnas sõites hakkas mul tekkima väike hirm, et kas me üldse jõuame kohale. Lohutasin end sellega, et pole hullu, M. oskab sünnitust vastu võtta.

Sünnitusmaja ette jõudes tundsin esimest pressitunnet ning tuhud olid päris tihedalt. Vastuvõtus vaadati kiirelt üle ning öeldi, et vaid emakakaela servad peavad ja saime kohe kiirelt sünnitustuppa ilma igasuguse paberimajanduseta.

Osakond tundus olevat täiesti vaikne, küsisime seda uut hubasemat kodusünnituse tuba ja meie õnneks oli see vaba ning mind viidigi sinna. Tuppa jõudes hakkas M. kohe ettevalmistusi tegema, et saada tuba hämaraks ja muusika mängima. Samal ajal pani ämmaemand vannivee jooksma, kuna meie kindel plaan oli vanni sünnitada.

Alles vanni saades tundsin ma kerget vabanemistunnet ja et olemine läks kergemaks, kuid ega need tuhud sellele vaatamata kergemaks läinud. Ämmaemand naeris ka, et on mul ikka naljakad tuhud, et selliseid väga tihti kohta. Ja et ega mul ei saagi olla tavalised tuhud, olen ma ju ikkagi ämmaemand :D.

Nii ma seal vannis siis olin, tuhutasin ja proovisin hingata. M. luges mulle afirmatsioone ja oli igati toeks.

Vannis viibisime kokku umbes 1,5 tundi ning meie beebi sündis vanni kell 08.29.

Ja siin ta ongi!

Presside ajal tundsin, et ma ei suuda vaikselt hingata, vaid pean tegema häält - see andis mulle kuidagi jõudu juurde ja muutis tunnet kergemaks. Meie väike neiu sündis nagu torpeedo, kuna ämmaemanda sõnade kohaselt oli viimase läbivaatuse hetkel pea veel väga kõrgel (-2 tasapinnal), aga järgmise pressiga oli meie väikseke juba kohal.

Igapäevane visualiseerimine ja enesesisendused valmistasid meid hästi ette ja olime sünnituseks täielikult valmis.

Sünnituse kestvus oli kokku 4 tundi ja seda kõike esimesel sünnitusel!

Krettel sündis pehmelt issi käte vahele ning väga vähese nutuga.

Meie sünnitus oli väga imeline kogemus ja kõik oli täpselt nii, nagu me olime visualiseerinud. Mõttel on suur jõud.

Selline saigi meie väikese tütre sünnilugu. Oleme väga rõõmsad, et valisime hüpnosünnituse kursuse, see andis meile väga palju juurde, mitte ainult sünnituseks, vaid ka igapäevaeluks.

Kui tahad hüpnosünnituse kohta rohkem teada, siis vaata SIIA!