Dorise lugu | Uskumatu — kogesin valuvaba sünnitust!

Meie teine tütar andis oma peatsest sündimisest märku ühel juunikuu õhtupoolikul. Olin juba sama päeva jooksul aeg-ajalt tuhusid tundnud, mis nüüd õhtul sagedasemaks muutusid. Minu tugiisikuks sünnitusel oli minu õde. Ka esimese sünnituse võttis just tema vastu, tookord küll mitte planeeritult, aga juba siis teadsin, et just õde on minu sünnikaaslane ka järgmise lapse sünnil.

Meil on lähedane suhe ja tunnen end tema juuresolekul alati hästi ja turvaliselt. Ka sünnituseks ettevalmistava kursuse Pehme Sünni Koolis läbisime koos õega, nii oli tal teadmiste- ja tehnikate pagas olemas, kuidas mind sünnituse ajal parimal viisil toetada.

Samal õhtupoolikul palusin õel Tallinnast Tartusse sõitma hakata. Arvasin küll, et ehk läheb veel aega, esimene sünnitus kestis ju 28 tundi. Kuna oli reede õhtu, siis leppisime kokku, et ta siiski hakkab juba tulema ja saab nädalavahetuse mõnusalt minu juures veeta. Tegime õega nalja, jutustasime ja kui oli tuhu, tegin mina hingamisharjutusi. Südaöö paiku läksime magama, mina aga elevusest ei uinunud ja huvi pärast hakkasin tuhude vaheaegu kirja panema. Mulle tundus, et kõik kulgeb nii rahulikult ja tuhude vahe on 10, võib-olla 12 minutit, kell aga ütles, et hoopis 2-3 minutit. Tundsin end mugavalt, leevendust sain õigest hingamisest ja vaagna liigutamisest võimlemispallil. Pallil hüpates hakkas selg väsima ja kella kahe paiku öösel läksin diivanile. Seal tundsin aga kohe, justkui midagi surub vaagnasse. Äratasin rahulikult õe ja arvasin, et võiksime minna sünnitusmajja lihtsalt kontrolli, et teada, kui palju emakakaela avatust võiks olla. Olin sisimas tõesti kindel, et meid saadetakse sealt koju tagasi, sest ma ei tundnud märkimisväärset ebamugavust, olin rahulik ja kõik tundus täielikult minu kontrolli all olevat. Ma ei hakanud isegi meest sellepärast äratama, sest arvasin, et tuleme kohe tagasi.

Sünnitusmajas mõõdeti emakatööd ja beebi südametoone, tuhud olid endiselt 2-minutiliste vahedega. Avatust oli minu suureks üllatuseks 6 cm ja saime end sünnitustuppa sisse seada. Olime mõlemad õega rahulikud ja rõõmsad. Soovisin sünnituselt ka fotode näol mälestust, selleks olime palunud meiega liituma ka sünnifotograafi. Meid vastu võtnud ämmaemand ütles hiljem, et ta ei näinud mingit vajadust meid segada, kuna meie nägudest oli näha, et tunneme end mugavalt, teame, mida teeme ja saame tuhude ajal lõdvestumisega suurepäraselt hakkama.

Sünnitustoas panime vannivee jooksma ja kõlaritest mängima juhendatud lõdvestusharjutuse koos rahuliku muusikaga. Sama harjutuse, mille saatel olin lõdvestumist harjutanud kursusel ja hiljem kodus iseseisvalt.

Sünnitusmajja jõudsime enne kella 3, kell 3.15 saime sünnitustuppa ja kell 3.40 sain vanni minna. Huvitav oli see, et minule tundus see aeg vaid silmapilguna — et jõudsime sünnitusmajja ja kohe sain vanni. Vee lõdvestav toime mõjus tõesti koheselt, hakkasin tundma oma keha loomulikku pressitunnet. See faas sünnitusest oli väga intensiivne ja vajas suurt keskendumist ning ka õe toetust, et end seal rahulikuna hoida ja hingamist sättida.

Kell 4.34 sündis meie teine tütar ja mind valdas ülevoolav õnnetunne! Ma ei oleks seda uskunud, et saan käsi südamel öelda, et kogesin valuvaba sünnitust. See ei olnud minu eesmärk, aga see võib olla sünnituse ajal lõdvestudes ja õigesti hingates väga meeldiv kõrvalmõju, et valu ei olegi! See pidas tõesti paika, et naise keha on loodud sünnitamiseks ja see imeline mugavustunnet lisavate hormoonide loomulik kokteil avaldab sünnituse kulgemisele sedavõrd positiivset mõju.

Sünnitus oli tervenisti minu jaoks imeline kogemus. Õde oli tõeline tugi, ta oli justkui professionaalne sünnitoetaja, kes tajus minu olekust, missugust tuge ja toetust ma parasjagu vajan. Ta tegutses täielikult omal algatusel, me ei pidanud sõnugi vahetama. Õde aitas mu tähelepanu hingamisel hoida, kui seda oli vaja, tegi silitusi, mis mulle mugavustunnet lisasid ja kui vannis olin, valas mulle sooja vett seljale, mis oli nii mõnus.

Olen nii õnnelik, et mul on sellest imelisest sündmusest igavesti alles kaunid fotojäädvustused. Aitäh, Liis, et teed nii head tööd ja pakud peredele võimalust beebi sündi jäädvustada ja seda nii märkamatult. Valisin siin avaldamiseks kaks fotot, aga kogu galerii oli lihtsalt vapustav! Liis Markvardt, mul pole piisavalt sõnu, et oma tänu väljendada.

Ma olen kogu sellest sündmusest nii lummatud ja igavesti tänulik Hüpnosünnituse kursusele Pehme Sünni Koolis. Olen õnnelik, et mul on kaks kaunist tütart, kellele need teadmised ja soovitused edasi anda. Nemad kasvavad teadmises, et sünnitamine on loomulik ja imeline ning saab olla ka valutu.

Doris, kahe tütre ema