„Võtsin poja telefoni ning vaatasin tema vestlusi sõpradega. Olin neist roppustest šokeeritud!“

Mu üheksa-aastane poeg kipub sõpradega ropendama: t**a, v**t kõlab iga natukese aja tagant. Olen talle kordi öelnud, et kui käitumine ei parane, ei tohi sõbrad enam meile tulla. Poiss mõistab seda ja käitub minu ees hästi, aga nii kui on sõpradega, muutub tema toon taas.

Mõtlen hirmuga, mida teeb ta siis, kui ise sõprade juures külas on või kui nad on kuskil õues, minu vaateväljast eemal. Sellest murest ajendatuna võtsin ka poja telefoni ning vaatasin tema vestlusi sõpradega ja Facebookis. See oli mulle šokk! Kuidas tõmmata ebaviisakale kõnepruugile pidurit enne, kui õpetajad või teised lapsevanemad kaebavad?

Vastab Rajaleidja psühholoog Ave Rohtla-Alp

Kõigepealt tee selgeks põhjus!

Lapse suust ropu sõna kuulmine ehmatab iga vanemat. Samas võib roppusi sisaldada ka mõne täiskasvanud pere­liikme kõne, mis võib tunduda nii harjumus­pärane, et me ei pane seda isegi tähele. Lapse suhtes on absoluutselt ebaõiglane öelda, et näiteks isa võib nii rääkida, sest ta on täiskasvanu, aga