Teadsin, et mina sellist kogemust endale ei soovi. Õnneks olin ka siiski kuulnud paari müstilisena ja uskumatuna kõlavat legendi sellest, kuidas mõni imeline naishing on oma beebi „välja hinganud“. Enne beebiootele jäämist ei mõistnud ma aga päris täpselt nende sõnade tähendust. Kui olin beebiootele jäänud, võtsin eesmärgiks teha omalt poolt kõik, et nii rasedusaegne periood kui ka sünnitus saaksid olema minu jaoks positiivsed ja imelised kogemused. Oma südames olin alati uskunud, et minu beebi sünd saab olema eriline ja seda vaid positiivses mõttes. Teadsin aga, et selle soovi täitmiseks tuleb ka minul endal suuresti panustada.

Kõik oli tõesti suurepärane seni, kuni lausus ämmaemand mulle sõnad: „Beebi on ikka tuharseisus ja kui ta ka sellesse asendisse jääb, siis tuleb teil küll plaaniline keisrilõige.“ Mu peas oli vaid mõte „miks-miks-miks küll ometi, ma olin ju nii valmis“. Kogu mu visioon oli ühekorraga pea peale pööratud.

Jaga
Kommentaarid