ka sina oled kunagi olnud väike poiss, enne kui sinust kasvas mees. Ja mina olin väike tüdrukutirts, enne kui sirgusin naiseks. Kõik me oleme kasvanud oma lapsepõlvekodus ja paljusid on kasvatanud armastavad vanemad.

Kõik see pagas, mida on andnud meile kaasa meie vanemad, tuleb hilisemasse täiskasvanuellu kaasa.

Kui vanemad on olnud hellad ja hoolivad, oleme meiegi seda oma lastele. Kui vanemad on harva väljendanud oma armastust laste vastu, karmistab see hinge ka täiskasvanuna ning raske on väljendada oma sügavamaid tundeid armastatud mehele või naisele. Selline käitumine jätkub edasi põlvest põlve. Ainult siis võib kõik muutuda, kui teadlikult muudad neid mustreid ja murrad lahti selle kindla koodi.

Näiteks kui vanemad on sind lapsepõlves karmilt kasvatanud, võib-olla tutistanud ja isegi vitsa andnud, mõjub see kahtlemata ka täiskasvanueas: sa kas kardad kuskilt haiget saada ja oled suhtlemisel veidi hirmul või teed ise pidevalt kellelegi haiget. Vahet pole, kas psühholoogiliselt või füüsiliselt.

Täiskasvanuelu mõjutab ka koolikogemus ja sõpradering. See, kellel koolis läks kui lepase reega nii õppimisel kui ka suhetes koolikaaslastega, leiab hiljem täiskasvanuna kergemini tunnustust ja on õnnelikum ning edukam. See, kelle koolikogemus oli kehvapoolne, kes koges koolikiusamist ja õppeedukus oli nõrgem, peab ka hilisemas elus endaga rohkem tööd tegema, ennast tõestama ja kehtestama. Paraku see nii on, sest lapsepõlvekogemused on nagu kohver, mida kanname oma rännakutel kaasas. Osadel inimestel on see „kohver” kergem, teistel tunduvalt raskem. Oleneb, mida sinna on eelnevalt pandud. Meie vanemad üritasid küll neid „kohvreid” kergendada, andes edasi oma õpetused ja kogemused, kuid paraku paneb elu ise sinna oma koorma ja igaüks kannab täpselt niipalju, kui palju ta suudab kanda. Kui enam ei suuda, siis murdub ja annab alla.

Mu perekond ütleb, et olen üks visa hing. Ilmselt tuleneb mu visadus sellest, et olen lapsest saadik pidanud oma headust ja piisavust tõestama, sest juba esimesest klassist saadik kuni seitse aastat kiusati mind klassikaaslaste poolt. Eriti jõhkrad kiusajad olid just poisid. Olin üsna kinnine ja melanhoolne tütarlaps, kes ei mõistnud, miks ma nende kiusajate sihtmärgiks sattusin, kuid ennast kaitsta ka ei osanud, läksin hoopis nurka nutma, andes sellega kiusajatele veel rohkem võimu. Ka mu vanemad ei osanud algul mind aidata ja arvasid, et olen ise kuidagi valesti käitunud ja sellega põhjustanud selle olukorra.

Tänapäeval on hakatud koolikiusamisele rohkem tähelepanu pöörama, kuid nõukogude ajal ei teinud õpetajad väljagi, kui keegi kedagi kiusas ja mõnitas. Nii ka meie koolis. Minu pihta loobiti küll tahvlilapiga, küll kutsuti inetute nimedega või lihtsalt togiti, irvitati ja sosistati, kui ma ruumi ilmusin. See oli hingele väga ebameeldiv ja laastav. Hakkasin ennast inetuks pidama, tundsin suurt ängi ja sulgusin endasse aina rohkem ja rohkem. Lapsed on väga julmad, kui neil tekib kambavaim ja kui kamba liidrit kardetakse.

Keegi ei taha ise kiusamise ohvriks sattuda ja seetõttu minnaksegi kiusamisaktsioonidega kaasa. Aga millest tuleneb osade laste julmus teiste vastu? Kas see tuleneb nende sünnipärasest isiksuse loomusest või areneb see kodust kasvatuse kaudu?

Arvan, et pigem on õige viimane variant, kuna kodune kasvatus peegeldub ka suhetes kaaslastesse. Muidugi on olemas ka sünnipäraselt kaasa tulnud kurjus, sest usun, et siia ilma sündides oleme juba valmis hinged, kes tulevad siia õppima.

Mind aitas lõpuks mu isa tark tegutsemine, kui ta saatis mu karatetrenni. Karate ja teised võitluskunstid õpetasid mind ennast kaitsma, tekkisid kiired reaktsioonid ja sisemine enesekindlus. Vandusin endale, et mitte keegi ei talla mind enam porri.

Ma hakkasin tegelema oma sisemise mina kasvatamisega. Mu energia muutus ja ühtäkki avastasin, et keegi ei kiusagi mind enam. Siis vaatasin peeglisse ja nägin, et märkamatult olin sirgunud kenaks neiuks. Nagu inetust pardipojast oli sirgunud kaunis luik. Olin 15-aastane, kui läksin esimest korda õpilasmalevasse. Muidugi sattus sinna ka palju minu koolikaaslasi ja üks klassiõde hakkaski kohe mu vana taaka üles kergitama, õõnestama mu jalgealust uuesti kiusamisele õhutamisega. Kahjuks see tal ka õnnestus ja peagi tundsin, et olen tagasi nullis.

Samas olin muutunud tugevamaks ja suutsin kiusajaid pareerida oma stoilise rahuga. Sisemiselt jäi see mind ikkagi närima. Siis aga kohtusime ühe sõprusrühmaga. Selles malevas oli üks pikk, ilus ja andekas noormees. Ta oli musikaalne ja tantsis hästi. Tüdrukutele ta meeldis. Ometi hakkas ta just mulle tähelepanu pöörama, rääkisime palju ja peoõhtul tantsisime. Selle noormehe suhtumine kergitas mu enesehinnangut päris tublisti, sest ta käitumine oli minu suhtes viisakas ja meeldiv. Eriti kontrastne tundus see just seetõttu, et mu enda malevarühma kaaslased olid minu vastu pöördunud. Olen tänulik sellele noormehele, et ta nägi minus seda, mida teised ei näinud. Piisas ainult ühest toredast inimesest, et tõusta kõrgemale sellest punktist, kuhu mind julmuses lükati. Mäletan, kuidas me tantsisime ja ta ei hoolinud sellest, mida teised minust arvasid, vaid suhtles sel hetkel ainult minuga.

See oli nagu peegel minu väärtusest. Arvan seetõttu siiani, et iga mees peegeldab oma naist ja ka vastupidi.

Kui sa oskad naise vastu olla galantne, heasüdamlik ja viisakas, siis naine austab sind samamoodi ja peegeldab oma imetluse ja armastusega meest ennast.