Ema oli šokis ja mõistetavalt - eks muidugi, nagu igas peres, ragistavad ka nemad kaasaga, keskmiselt kergemini ärrituv mees eesotsas - peamiselt alles küll siis ideaalis, kui laps magab ja miskit kuulda ei tohiks või hoopis päevasel ajal, kui laps koolis. Viimasel ajal muidugi ta koolis olnud pole...

Ema peas hakkas tiirlema miljon küsimust: kuidas paremini tülitseda, kas üldse tülitseda või millal teada et aitab sellest lõplikult? Ja mida lapsele selle kõige ja kirja kohta öelda ja kuidas rääkida emme-issi suhtest, mis tegelikult üles-alla aastaid käinud on? Jätta ehk hoopis tähelepanuta? Ka kirjata aimanuks ta, et pigeline kodukontoriaeg on toonud lapse kõrvu vanematevajhelisi vestlusi, mida ehk ei pidanuks, kui neid muidugi vestluseks pidada üldse saab. Aga kiri oli selge märk, et asi on juba väga halb.

Pöördusime psühholoog Karmen Paltsi poole, kes ka ise on lapsevanem ja palju oma töös ka laste ja vanematega kokku puutunud, et ta annaks nõu nii sellele emale, kui kõigile, kel kergesti ärrituv teine pool kodus. Ennekõike aga igaühele, kes tajuvad ehk riidlevad nad kodus liiga palju, liiga ägedalt ja liiga sageli, sageli pisiasjadestki tõuseb tüli. Kas arvad, et ehk laps ei märka ega kuule ja teda see ei puuduta ega mõjuta? See on pea liiva alla peitmine, millel võivad olla traagilised tagajärjed.

Kui tunned end siinkohal juba mingiski rollis ära, luba palun, et see on artikkel, mille läbi loed. Oma lapse jõuluime nimel!

Jaga
Kommentaarid