Maria blogi: kindel võib olla aga selles, et minu mugav elu on läbi saanud

"Taaskord uued piirangud ja taaskord suured nakatumiste arvud. Eelmine kevad, kui beebit ootasin, olid need numbrid praegustega võrreldes lausa utoopiliselt pisikesed," räägib Maria seekordses blogis nii ajasisustusest kui ohtudest.

Praegu on tutvusringkonnas nii palju haigestunuid, et pigem on haruldane kui trehvad mõnd, kes haige ei ole või olnud ei ole. Peamiselt koduste inimestena oleme ise terved, aga oleme suutnud olla mitmeid kordi lähikontaktsete lähikontaktsed. Õnneks niiviisi see asi siiski ei levi, sest nüüd kui lasteaiast tuli kiri, et lasteaia rühm pannakse koroonaohu tõttu kinni, siis saime teada, et oleme juba vist oma kümnendat korda lähikontaktse lähikontaktsed.

Nii tekkis aga järsku olukord, kus oleme rohkem kui nädal aega terve perega kodused ning nüüd tuleb nuputada välja, mida selle ajaga peale hakata. Esialgu mõtlesin, et saame minna perega spaasse ja kukkusin juba unistama hotellist ja hoolitsusest, kuni tuli valitsusest otsus, et kõik sellised head kohad kinni pannakse.

Seega ei jäänudki muud üle, kui hakata leidma ajasisustust õues. Külma ilmaga kelgutama ja suusatama. Õnneks meist vaid kiviviske kaugusel on võimalik tegeleda murdmaa suusatamisega ja suurem oli nõus proovima, kuidas see asi käib. Natuke kaugemal kui kivivise saab jälle suuskadega mäest alla lasta ja ka seda oli ta nõus proovima. Uisutada sai piisavalt kuniks sula tuli ja uisutamine natukene riskantseks muutus.

Tekkis mõte ja soov sõita perega mööda jääteed Piirissaarde, aga peale abikaasaga arutamist ei tundunud see üldse enam niivõrd mõistlik idee. Suurem veel saab omal käel autost välja, aga beebi? Kui jääl peaks juhtuma õnnetus, siis on aega vaid loetud sekundid enne uppumist ja seega võib tekkida olukord, kus turvahälli haaramine autost võib viia kahe isiku hukkumiseni. Rihmad lahti võib küll sõita, aga sellest hoolimata ei tea kunagi ette, sest jää ja loodusjõud on siiski ettearvamatud. Eks ma ühest küljest saan aru, et tegemist on ülemõtlemisega, aga teisalt, kui juba mitu päeva on sula olnud, kuivõrd ohutu see tee siiski on?

Ohutusest rääkides, siis beebi teeb endast oleneva, et kõik ohud kodus proovile panna. Korraga on ta võtnud jalad alla ja tõmbab end iga asja najale püsti, mis vähegi tugevam tundub. Olgu selleks siis toolid või lauad, sahtlid ja riiulid. Nii mõnigi kord tabab teda valearvestus ja ka mina ei jõua alati päästma õigel ajal ja nii kukkuski ta koos taburetiga pikali. Praegu siis ongi jõudnud kätte elus see hetk, kus hakkavad need kukkumised toimuma ja minu töö on tagada, et beebi oskaks kukkuda ohutult. Kusjuures jäin mõtlema, et mis vanuseni on beebi üldse beebi?

Ta saab mul varsti üheksakuuseks ning roomab ja tõmbab end püsti. Kohe-kohe hakkab käputama, sest kuigi ta praeguseks on mõned korrad proovinud seda, siis eelistab liikumiseks hetkel veel roomamist. Kohati tundub, et ta on nii palju uusi oskusi lisaks saanud, et mõned varasemad on unustatud ja need tuleb nagu uuesti õppida ja meelde tuletada. Kindel võib olla aga selles, et minu mugav elu on päris läbi saanud ning nüüd tuleb vaid ühe väikese inimese järgi joosta ning teda pidevalt päästa.