Mis lapsest me räägime kui ilmagi rahus olla ei lasta? Kuidas ämm kõik tujud nulli suudab viia

Olen 27-aastane tallinlanna ning tunnistan, et ei näe oma lähitulevikus lapsi. Miks? Mu elu on juba ilma nendetagi paras tsirkus.

Kõige taga seisab muidugi see kurikuulus ämm, kellest on kirjutatud laule, luuletusi, naljajutte kui palju muudki. Võin käsi südamel vanduda, et just minu ämm on see, kellest kõik need lood juba aastaid räägivadki.

Elukaaslane on minust tunduvalt vanem ning olin alles värskelt gümnaasiumi lõpetanud, kui temaga tutvusin. Kui mind esimest korda ämmale tutvustati, sain vaid põlgliku üle õla visatud pilgu. Isegi "tere" oli vast liiga suur pingutus. Kõrgeltaustatud ämma-mammal oli tähelepanu vaid oma pojale ning tema meessoost sõpradele. Minusuguseid linnaplikasid polnud mõtet meeldegi jätta.

Läksid loetud kuud ja ühel müstilisel päeval võttis ämm minuga ühendust, et soovib rääkida. Sain üle tunni kuulata seda, kuidas mina, aastaid noorem ja kordades eluvõõram naisterahvas, peaksin tema poega õigele teele mõjutama hakkama. See oli päev, mil mõistsin, et meie suhtlus saab olema õige omapärane.

Olen välja juurinud oma elukaaslase veidi viltused elukombed ning talle õpetanud, mis on pere ja armastus. Sellest olenemata tundub ämmale, et just temal ja ülejäänud sealsel perekonnal on õigus kogu mu elukaaslase vabale rahale ning ajale. Mitte et tegu oleks raskustes perekonnaga, lihtsalt majanduslik arusaamine on veidi omateed läinud. Tekib paratamatult tunne justkui oleks TLC tõsielusarjas, kus USAsse tööle pääsenud perepoeg peab kodusaarele perele raha hakkama saatma.

Ei tasu kõrvale jätta muidugi ka seda kõige valusamat teemat. Nimelt on mu ämm elupõline dieeditaja, kelle suureks pinnuks silmas on, et mina paastudest ja ekstreemsest toitumisest kuidagi vaimustusse ei lähe. See annab aga suurepärase põhja vihjetele, millega mu välimuse omapärasid esile saab tõsta. Ilmselt ei lähe mu välimus sealse perepildiga piisavalt kokku.

Tähtpäevadega olen ammu arvestanud, et minu kodu on ämma prügikast. Mida teha asjadega, mis on kodus seisma jäänud ja isegi väärtusetud? Kingime edasi! Olgu see siis aastaid vana nimeline, kuid väärtusetu auhind või vanavanaema köögirätik.

Ämma perekonnas kasvab veel üks laps, aastaid noorem ja hiljuti kooli läinud poiss, kelle arusaam viisakast ja mitte viisakast vajab kõvasti lihvimist. On näha, et kodus on küll sõnu peale loetud, kuid nüüd loeb poiss need sõnad veidi teise hääletooniga lihtsalt edasi. Häirivaid kommentaare võib kuulda oma kehakaalust, hobidest ja isegi stiilist. Kusjuures sõnavara on täpselt kopeeritud vanemate varem omavahel räägitud juttudest. Kui vanemad lapse välja plähmerdatud kommentaare kõrvalt juhtuvad kuulma, tehakse lõbus naeratus ja elu läheb edasi. Oma haavadega pead aga ise hakkama saama. On muidugi mõistetav, et iseseisvalt kasvav laps ei saagi neid õppetunde mujalt kui elust enesest.

Tulles nüüd tagasi oma teksti algusesse. Olen tugevalt dilemma ees, kus armastan oma elukaaslast, kuid ei suuda ette kujutada, et temaga lapsi saan. Kuigi tegu oleks suurepärase isaga, siis mõte sellest, kuidas vanaema minu elu ja eelkõige lapse arengut mõjutama hakkab, ajab lausa judinad seljale. Põhjuseid laste mitte saamiseks on palju, kuid kindlasti ei tule lapseõhinas perekond selle pealegi, et nad ise selleks põhjuseks võivad olla.