Nagu vanemaid lapsi oodates, kimbutas mind ka sel korral rasedusdiabeet ja pidin süstima regulaarselt insuliini. Teise trimestri ultrahelis ütles arst, et päris lõpuni mul rasedust kanda ei lasta, muidu võib laps rasedus­diabeedi tõttu liiga suureks kasvada. Mõtlesin, et tuleb paar-kolm nädalat varem, mis ikka. Seda, kui vara ta päriselt tuleb, ei osanud aga vist küll mitte keegi aimata. 

Augusti lõpus läbivaatusel sain juba arsti näost aru, et olukord on kehv. Avatust oli 2 cm ja tekkinud oli looteveepõie prolaps ehk väljasopistumine. Sealsamas tehti loote kopse ette valmistav süst ja mind sõidutati ratastooliga sünnituseelsesse osakonda. Kõndida mul enam ei lubatud. Arst tuli kell kümme õhtul ja ehmatas: “Teil ju veed jooksevad! Millal need ometi jooksma hakkasid? Ravimitega seda sünnitust enam tagasi ei hoia