Koolilapse hämmingus ema Hispaaniast: ma ei teadnudki, et Eestis siiamaani selliseid asju peab tegema

Vaatan sotsiaalmeediast õpikute-(töö)vihikute kiletamise ja paberi ümberpanemise postitusi ning olen siin natuke hämmingus. Ma ei teadnudki, et Eestis siiamaani selliseid asju peab tegema, imestab Seitsme maa ja mere taga blogi autor Hispaania päikese all, kus koolivaheaeg kestab veel kaks nädalat.

Omal ajal ju sai isegi kooliraamatuid jõupaberisse mähitud, aga arvasin millegipärast, et see on kauge minevik. Lisaks tekkis küsimus, et kool pole ju veel alanudki, kuidas siis juba raamatud käes on? Tundub, et ma pole enam üldse Eesti koolisüsteemiga kursis. Siin on kõik hoopis teistmooodi. Tõsi, minu kogemus tugineb oma lastele, olen kuulnud, et suuremad lapsed peavad osadele õpikutele siiski vahel kiled panema.

Õpikutest ja kodutöödest

Siin ei alga kool 1. septembril, vaid olenevalt kooliastmest kuu keskel. Meie omad alustavad 10. septembril, suuremad lapsed alustavad 15. septembril. Juunis kestab kool sellevõrra loomulikult kauem.

Meie koolis, mis on tavaline riiklik kool, ei ole vaja kooliminekuks kuidagi spetsiaalselt valmistuda. Koolikott peab jah olemas olema, aga sellega asi piirdubki. Esimestel koolipäevadel antakse igale klassile nimekiri, mida on vaja osta – milliseid vihikuid, pliiatseid ja muud ning need viiakse siis kooli. Terve aasta varu peale kulub iga lapse kohta umbes 50 eurot.

Õpikud on tasuta ja neid hoitakse koolis. Koju kaasa antakse neid harva - näiteks siis, kui laps ei jõudnud koolis teistega samas tempos oma ülesandeid ära teha. Kiletama ega pabereid neile ilmselgelt ümber toppima ei pea. Enamik õpikuid ongi sellised töövihiku põhimõttega, et laps kirjutab või joonistab sinna sisse. Eriti väiksemates klassides.

Needsamad õpikud on tegelikult igal lapsel ka virtuaalselt kodus kättesaadavad, nii et praegusel pandeemiaajal saab mugavalt kodus õppida, isegi kui kõik õpikud koolis on. Virtuaalõpiku puhul on mugav ka see audioülesannete osa, mida paberraamatu puhul ju ei saaks mängima vajutada.

Samas paljudele eestlastele tegelikult meeldib neid raamatuid ja töövihikuid kiletada ja paberisse panna. Olen aru saanud, et paljud eelistaks ka kodus päris raamatut e-raamatule, hoolimata sellest, et laps peab igapäevaselt seetõttu rasket kotti tassima. Huvitav, et Eesti e-riigina pole seda teed läinud, aga Hispaania vanaaegse ja traditsioonilise maana on siin Eestist ühe sammu võrra ees ja e-õpikud on kättesaadavad ning visuaalselt veel üliägedad. Ja lapsed ei pea raskeid kotte tassima!

Tegelikult on kolmanda klassi lõpuni üldse kodutöid väga minimaalselt olnud. Enamasti on olnud vaja õppida inglise ja prantsuse keelt või midagi kontrolltöödeks korrata. Üldiselt teevad nad juba koolitunnis kõik ülesanded ära.

Päevikud antakse samuti koolist. Iganädalaselt nad oma tunniplaani sinna sisse kirjutama ei pea, ainult kodused ülesanded. Nädalavaates tunniplaani jaoks on päeviku alguses eraldi koht.

Religioonõpetus, multikad ja kooliaed

Sain alles nüüd hiljuti juhuslikult teada, et religiooniõpetuse asemel on ateistide lastel multikatund. Iga kord, kui lastele mõnest multikast rääkisin, selgus, et Aleksandr on seda juba koolis näinud. Ja kui küsisin, et kuidas nad nii palju multasid vaatavad, siis ta rääkiski, et selle tunni ajal pannakse alati multikad peale või siis käiakse kooliaias taimi kastmas. Samal ajal loevad usklikud lapsed kusagil meieisapalvet või kummardavad Meka poole. Daniel kinnitas, et tema klassis on samuti nii. Vot siis, kui mõnus koolipäev!

Kooliaed ehk huerto on selline megasuur terrass, kus nad loodusõpetuse tunni raames seemnest alates juurvilju, puuvilju, lilli ja muid taimi kasvatavad. Kiidan heaks!

Meil on nüüd siin jäänud veel viimased kaks nädalat koolivaheaega nautida. Õues on varjus 33°C - sellise palavusega on kool küll tegelikult viimane, millest mõelda tahaks. Seega tuleb vaheajast viimast võtta!

Rohkem Marju Gellerti pere elust Lõuna-Euroopa päikese all saad lugeda tema raamatust "Minu Hispaania".