Või olen ma tõesti elanud infosulus ja minuni jõuabki vaid see küllaltki ühekülgne info? Või on siis tõesti nii, et kuskil on seatud mingi ühiskondlik mähkmevabaduse normmäär ja kes sinna selleks hetkeks ei jõua, see ei hakka oma suud ka paotama ja toidab seega taaskord seda „minu laps oli selleks ajaks ammu mähkmevaba" ideaali?

Võib-olla tasuks õppida prantslastelt

Prantslased suhtuvad potitreeningusse omamoodi. Ja üllatuslikult on nende lastel palju vähem tagasilööke ja tihtipeale saadakse mähkmetest korraga vabaks nii päeval kui ööl. Mida nad siis teevad?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid