Anna Lutter: elupõlise nelja-viielisena lõi lapse esimene kolm mind rivist välja

Olen alati olnud kohusetundlik nelja-viieline. Ja oi kui keeruline on nüüd oma lapsele mitte öelda, et see käekiri ei kõlba kuhugi, tee palun uuesti. Lõppeks võitsin mina ju neljandas klassis kirjatehnikavõistluse!

Seal ta istus. Kolmanda rea vasakus servas. Ma olin just Stuudiumisse sisenenud, et 9. klassi käsitöötundi sisse kanda (olen õpetaja), ja lapsevanema vaade oli lahti jäänud. Ma ei osanud seda rasvast kolme loodusõpetuse real mitte kuskilt oodata, aga seal ta istus. Tundsin kerget ärevust. Olin ju juba aasta endamisi korrutanud: „Kui see juhtub, siis see on okei, teadmised ja rõõm õppimisest on kõige tähtsamad, see on lihtsalt üks subjektiivne number. Kindlasti midagi juhtus: oli paha olla, kõhus keeras, kõht oli tühi. Küll me kodus räägime, see on kõigest number.“

Koju jõudis täiesti tavaline minu laps täiesti tavaliselt koolipäevalt. Noormees kirjeldas innukalt, kuidas oli väga äge päev olnud ja eesti keeles tegid grupitööd ja matemaatikas sai peast arvutada ja oli väga vinge olnud. „Ok, lahe, aga LOODUSE KOLM?“ vasardas mul peas sama valjult nagu Smilersi „Annika“, mida me keegi ei tea ega kuula, aga jaanipäeval oskame kõiki sõnu kaasa röökida.