Kambakas koduseinte vahel. „Kui laps mängu ei saa, hakkab ta õdesid tülli ajama. Lõpuks on ikka keegi välja jäetud ja kurb“

Mida teed, kui su lapsed löövad kahte leeri ja teevad ühele kambaka? Mida sa vastad lapsele, kes sinult õnnetult küsib: miks mina mängu ei saa?

Rahulik laupäevane pärastlõuna. Olen sülle haaranud raamatu, teinud tassi teed ja tunnen rõõmu, et kõik neli last mängivad ülakorrusel. Jõuan vaevu raamatuga neljanda lehe­küljeni, kui mu kõrvu kostavad vaat et sõjahüüded: „SINA ei tohi minu tuppa minna!“, „SINA siia onni ei mahu“, „Me ei mängi SINUGA!“ Panen ohates raamatu kinni ja lasen minna illusioonil idüllilisest laupäevast. Täna ei ole ma mitte kirjandusnautleja, vaid kohtunik. Nagu ikka.

Nimelt on mu kaks suuremat tütart vanuses 10 ja 8 võtnud nõuks teha kambaka oma viie­aastasele õele. Et haavale soola raputada, on kolmene pesamuna kõikidesse mängudesse alati varmalt oodatud.

Ainus, mis mind lohutab, on, et minu lapsed ei ole ainsad, kes maid jagavad. Ja seda tihtipeale just üht last mängust välja jättes.

Õdede sünniga harjumine võttis aega

Tütarde Liisa (8), Adeele (3,5) ja Johanna (3,5) ema Eneli mõistab mu muret. Kui minu kodus jääb mängust välja üks väiksematest, siis Eneli peres vastupidi – oma koha eest tuleb võidelda suuremal. Kaksikutel on samad huvid, samad aru­saamad. See ei tähenda aga, et Liisa mängu ei tahaks. Tahab küll!

Naine seletab, et Liisal on olnud raske harjuda, et mitu aastat oli ta ainus laps ja ühtäkki tuli koju kaks õde. Esimesel poolel aastal oli ta rohkem pahas tujus ja tõrkus paljude asjadega. Suuremad armukadedusest tingitud tõrked tekkisid aga siis, kui kaksikuil tulid päevakorda rollimängud.