„Laps nutab ja on mu küljes kinni nagu puuk. Kuidas jõuda hetkeni, mil ta nututa lasteaeda jääks“

Minu varsti 4-aastaseks saav poeg on käinud lasteaias aasta aega. Kõik on lasteaias hästi ja talle meeldib seal, päeval on tal tore. Hommikud on aga kahjuks rasked. Kui olukord algas, oli tal vastumeelsus mineku vastu juba kodus. Ta ei tahtnud riidesse panna ja pidime vahest ta peaaegu jõuga autosse viima ja turvatooli panema samal ajal, kui laps täiest kõrist kisas.

Hetkel oleme nii kaugele jõudnud, et hommikuti saame kodust ilusti välja ning ta ise tahab lasteaeda minna. Aga.. kui jõuame lasteaeda, siis ei taha ta autost välja tulla. Ta on nõus minema ainult süles. See ei ole muidugi probleemiks, aga siis ta enam ennast sülest maha ei luba panna. On küljes nagu puuk ja iga jumala hommik jääb ta lasteaeda nutuga ning peame ta vägisi sülest maha tõstma.

Õpetajad sellesse ei sekku ja ootavad, et me annaks lapse üle ja hakkavad teda siis lohutama ja võtavad ta ise sülle. Nad on vajadusel ka temaga õues kahekesi jalutanud, et ta saaks rahuneda, seega õnneks on õpetajad väga toetavad. Ise oleme aga abikaasaga alati väga löödud ja peas ketravad ainult mõtted, et miks küll nii ja mida me ometi valesti teeme. Kui oleme ära läinud rahuneb ta ruttu.

Nii kurb on iga hommik teda nuttes ja nii-öelda vägisi maha jätta. Kuidas jõuda olukorrani, kus laps enam hommikuti ei nuta või see jääbki nii?

Mida me saame teha, et ta läheks rahulikult ja rõõmsalt aeda?