„Inimesed on küsinud, kas ma tajun autismi piiranguna. Minu vastus on: kunagi tajusin, nüüd mitte“

Paljudel on autiste keeruline mõista. Miks on neil nii raske olla suures seltskonnas? Miks nad reageerivad mõnele helile või valgusele nii valulikult? Kuidas on võimalik, et nad keelduvad osa riideid siltide või õmbluste pärast selga panemast?

Põhjus on lihtne: me oleme üli­tundlikud! Kuna autistid on erinevad, võib ka ülitundlikkus ilmneda erinevalt – seoses valguse, lõhnade, helide, materjalide ja/või ümbrusega tervikuna.

Minu esimene tugevam mälestus ülitundlikkusest pärineb teismeeast. Olid 1990ndad, kui Eesti poodides polnud suurt midagi saada, ent noor preili vajas ju ägedaid riideid. Otsitigi mulle siis kapipõhjast välja mingi pluus ja kästi selga panna. Ma puudutasin seda ja keeldusin. Olukord võttis tuliseid noote, mille käigus kuulsin, et olen tänamatu, misjärel ajasin selle selga. Asi lõppes minu jaoks hüsteeriaga, sest pluusi materjal tekitas mu nahal tunde, nagu kõik põleks.

Autismidiagnoosi sain