“Kõige levinum müüt on, et tumeda mantli ja kaabuga pedofiil otsib uusi ohvreid tänaval, meelitades lapsi valgesse furgoonautosse,” nendib Lauri PihkvaTartu vanglas seksuaalkurjategijatega töötav psühholoog. Tegelikult on laste kuritarvitaja neljal juhul viiest (!) tuttav inimene. Seda illustreerib ka järgnev Grete lugu. 

Grete loo valguses avavad teemat pikemalt Lõuna prefektuuri lastekaitsegrupi juhtivuurija Liia Kilp ning lastearst ja -psühholoog Lemme Haldre, et teaksime, kuidas oma lapsi salakavalate pedofiilide eest kaitsta.

"Olin kaheksane, kui mu ema suri. Jäime isa ja kahe vennaga neljakesi. Vennad olid juba suuremad ja läksid kodust eemale õppima. Isa oli ehitaja, kuid pärast ema surma hakkas ta alkoholiga sõbrustama ja otsis juhutöid, et rohkem teenida. See tähendas aga seda, et isa oli kodust rohkem eemal," alustab Grete oma lugu.

"Mingi hetk arvas tädi, et kuna isa on nii vähe kodus, võiksin tema juures elada. Tal oli endal tütar, kes oli juba suur ja oma elu peal. Kolisingi tädi juurde ja sain justkui terve pere tagasi! Tädi ja onu olid väga lahked ja head minuga. Nad tegid lihtsat tööd, hommikuti käisid korda­mööda posti laiali vedamas. 

Ühel varahommikul, kui tädi kord oli tööle minna, tuli onu minu juurde. Ma veel magasin. Ta katsus mind, silitas ja suudles. Ma alguses ei saanud arugi, mida või miks ta teeb. Ma ei julgenud midagi teha, ära minna või teda eemale lükata. Selliseid hommikuid hakkas olema veelgi ja asi läks hullemaks

Edasi lugemiseks: