Niipalju siis digiõppest — elagu õpikud ja töövihikud!
Minu eelmise kirjatüki (vaata SIIA!) vastukajaks tuli messengeri kaudu hilisõhtul ja ööselgi mitmeid sõnumeid tuttavatelt.
„Huvi õppida on poisil null, kaikaga aja taga. Endal tuleb ka veel selle juures kodus tööd teha,” ütles mu tuttav praeguse distantsõppe kohta. Mitu lapsevanemat ja tuttavat õpetajat tunnistavad, eilne päev oli neile hirmutav. Kirjutan kurnatud õpetajale vastu, et ilmselt olen ka mina selle kodukontori ja distantsõppe lõppedes hall ja lisaks ka vähemalt 8 kg kergem, sest eilne nö sunddieet ja närvipinge on juba jätnud jälje minugi kehakaalule — 1 kg. Seda kõike lihtsalt ühest toast teise veeredes ja sinna juurde veel ka ohtralt komme süües.
Sina ei pea seda tööd tegema!
Esimese hommiku optimismist pole meie e-õppe poistel teisel hommikul enam suurt midagi järel. Silmapõletikuga ärganud Luca (ilmselgelt eilsest liigsest arvuti taga istumisest, pakun välja) loivab pärast hommikuputru tagasi oma tuppa laua taha ja asub otsast ülesandeid tegema. Kevin avab järjest tänaseks lisatud Opiq keskkonna linke, millest mitte ükski ei avane….ekraan justkui irvitab näkku teatega: sina ei pea seda tööd tegema, sest sina polnud töö saajate seas. „No kui ma ei pea tegema, siis ma ei tee,” laiutab Kevin nõutult käsi.
Tööle kiirustav mees on juba üsna ärritunud ja otsustab helistada klassijuhatajale. Sosistan vaikselt, et ole palun natuke sõbralikum, sest klassijuhataja pole ju süüdi selles, kui arvutisüsteemid ei toimi. Klassijuhataja on ikka veel (!!!) rahulik ja mõistev. Imetlen teda iga kord, kui mõne murega tema poole pöördun, sest ta võtab selle kohe enda südameasjaks ja asub asjaga tegelema. Siinkohal pean tunnistama, et mina oleksin kindlasti pedagoogina läbi põrunud, kui oleksin omal ajal õpetajana tööle läinud, nagu ülikooli diplom ette nägi. Ilmselgelt olen selle töö jaoks liiga kärsitu, emotsionaalne ja kergesti süttiv.
Olgem loomingulised!
Tagasi tulles tänase hommiku juurde — vahepeal meie lingimurega tegelema asunud klassijuhataja helistab juba pool tundi hiljem tagasi ja kuulen, et meie pere ei ole siiski ainsad murelised, kes on mõnes õpikeskkonnas ebasoosingus.
See teadmine veidi rahustab, sest olen endale juba vahepeal teinud etteheiteid, arvates, et oleme ehk ise jätnud mõne asja kahe silma vahele või ei saa oma oskamatusest asjadega hakkama. Ja nüüd kulutame teiste väärtuslikku aega oma isikliku mure lahendamisele. Aga ei — asi ei ole siiski meis. Nagu päeva jooksul välja kooruma hakkab, on osutunud mailiaadressi muutmine süsteemi sees ületamatuks takistuseks.
Lähenege loomingulisemalt!
Igal juhul jõuame pojaga vaheldumisi päeva jooksul suhelda pea kõigi õpetajate ning kooli IT spetsialistiga maili teel, et teavitada, et pojal ikka veel Opiq keskkonna lingid ei toimi. Kevin saadab ühtedele õpetajatele kannatlikult maile, teistega võtab ühendust Skype kaudu, palvega saata talle ülesanded. Enamik õpetajaid reageerivad kiirelt. Kuid kas see nüüd siis jääbki nii? Klassijuhatajale järjekordset kõnet võttes tunnen juba tõelist piinlikkust, sest tean, et kindlasti on ju teisigi hädalisi hulgi, sest telefon on kinni pidevalt. Õpetajalt kuulen, et mõned teised lapsed lähenevad asjale loominguliselt — kui ei saa ülesannet teha arvutis, lahendavad ülesande ära töövihikus ja saadavad selle mailiga üles pildistatult õpetajale. Nagu meiegi eile matemaatika puhul tegime. Hetkel tundubki see ainus toimiv viis olevat.
7 tundi pausita
Kella 15-ks on Kevin õppinud vaheldumisi e-mailide saatmisega jutti 7 tundi. Me ei ole teinud praktiliselt ühtegi vahetundi, välja arvatud kiire söögipaus. Koolipäev oleks pidanud lõppema juba kell 14.15. Eilsest on poisil osa õppetükke veel tegemata ja tänasestki mitmed asjad poolikud. Päev tõotab venida taas õhtusse. „Emme, ma ei ole mitte kunagi nii pikalt järjest pidanud õppima, 7 tundi,” kurdab poiss väsinult. Ja ka mina olen väsinud. Ja nüüd tuleb hakata tegema oma tööd… Siis jõuab töölt koju mees, kes võtab suhtlemise klassijuhataja ja IT osakonnaga üle. Pärast mitmendat kõnet kooli IT spetsialistile soovitatakse mehel pöörduda Opiq keskkonna haldaja poole, sest koolil käib probleemi lahendamine üle jõu…Sel hetkel tundsime, et nüüd on küll meie e-õppe mõõt täis saanud.
Koduõppe poole kaldu
Ootan huviga, kui palju on pärast seda e-õppe kogemust veel koduõppe pooldajaid? Jah, koduõppel saad ikkagi valida vahendeid ja kellaaega, millal midagi teed. E-õppel pead olema kindlal ajal arvuti taga ja klikkima kindlale lingile. Aga sellegipoolest on üks asi sarnane — kõige suurem vastutuse koorem langeb kolinal just vanemate õlule. Ja see on tunne, mis ilmselt paneb nii mõnedki vanemad õpetajatesse suhtuma aupaklikumalt ja mõistvamalt.
Kaugel sellest, et ma e-õpet kiruksin või halvustaksin. Antud olukorras on see ilmselgelt võimalikest variantidest parim. Küll aga on kaks esimest päeva tekitanud minus küsimuse, kas see ei võiks olla natukenegi paindlikum (kui kell kukub, ongi rong läinud?), lapsesõbralikum (kui tehnika veab alt, kukub hinne kolinal alla?) ja lihtsam (ei pea olema ju ometi kümmet erinevat keskkonda, kus oma ülesandeid teha). Tähtis on ju lõppude lõpuks see, et asi selgeks saab, ükskõik mil viisil ja mis kell õpid.
Kas siis lihtsalt õpikut ja töövihikust vana kombe kohaselt (veel eelmine nädal see ju sobis) kasutada ei võiks? Vähemalt mõnedel juhtudel. Enamik õpetajaid on meidki eile ja täna lõpuks õpiku ja töövihikuni suunanud, aga võiks ju ollagi kohe alguses öeldud, et sama hästi võib materjali omandamisel kasutada ka õpikut, töövihikut ja vihikut. Teha pilt ja saata see õpetajale. Kui aga on tõsine plaan kasvatada kõigist õpilastest e-õppe käigus arvutigeeniused ja kõrgel tasemel IT spetsialistid, jäävad selle ambitsiooniga kardetavasti mõned muud tähtsad oskused ja ained lastel omandamata.
Paar tähelepanekut kahe esimese päeva põhjal:
- Avastasime, et kui nädalavahetustel on harjunud poisid sööma lõunat kell 12 paiku, siis koolipäevadel kodus õppides on neil kell 11 juba kõht tühi. Ju lülitab varane ärkamine keha teisele režiimile. Eile hakkasin kell 11 vaaritama ja kulutasin sellele tunnikese väärtuslikku aega. Et köögis kolistamisega poiste õppimist mitte segada ja neid kauakestvate toidulõhnadega liialt ahvatleda, on kaval teha ettevalmistused ära juba õhtul või varahommikul. Näiteks täna hommikul keetsin nuudlid valmis, et kiire lõunapausi saabudes piim peale valada ja keema lasta. Kriisiaja toit — piimasupp koos munaleivaga — sobis lastele väga.
- Lastel on vaja päeval vahepeal puhata või sõpradega telefoni teel korraks suhelda, muidu ootab neid peatselt ees läbipõlemine. Nägin, kuidas väiksema poja silmad lõid särama, kui ta pidi inglise keele töövihiku harjutuse jaoks helistama sõbrale, et küsida, mida ta nädalavahetusel tegi. Kui sama küsimusega helistas talle vastu üks teine klassivend, läksid tal silmad veelgi enam särama, seda vaatamata silmapõletikule. Mis siin salata, distantsõppel olles tunnevad nad kõige rohkem puudust sõprade-klassikaaslastega kohtumisest. Nagu mina tunnen juba puudust silmast-silma kohtumisest oma heade kolleegide ja sõpradega. Õpetajad võiksid rohkemgi mõelda välja selliseid ülesandeid, mis suunaksid lapsed üksteisega ühendust võtma ja elu järele pärima. See ehk aitab karantiini üle elada.
Meie kõige esimesest distantsõppe päevast kirjutasin SIIN!
