Kahe ema avameelsed lood: tunnen end koguaeg süüdi nii mehe, laste kui ühiskonna ees, et ei suuda vastata kõrgetele ootustele

"Tunnen end süüdi, et ei viitsi lapsega koos nukkudega mängida. Tunnen end süüdi, et vanema lapsega üks ühele olekut nii harva ette tuleb. Tunnen end süüdi, kui nõud pesemata on, ja ka siis, kui lastega kvaliteetaja veetmise asemel nõusid pesen." Miks süütunne emadel jonnakalt kannul käib?

"Kas on üldse ema, kes pole end kunagi laste, mehe ja maailma ees süüdi tundnud? Tundnud, et ei saa hakkama, ükskõik kui palju ka ei pingutaks. See on kahe teraga mõõk – mida enam ma emana pingutan, et kõikidel teistel oleks hästi, seda enam on mul oht kaotada iseennast. Ema, naise ja isiksusena," alustab oma kogemusega kahe lapse ema Maarja.

Ka Delona (39) tunneb end süüdi, kui lapsed on vanaemaga, olgugi, et see neile meeldib. Sest “kõik teised” käivad lastega ju vahe­aegadel reisimas, kohvikutes ja muuseumides. Need on sellised pinnapealsed ja väikesed, iga­päevased süütunded, mis tulevad ja lähevad. Aga nende kõrval eksisteerivad Delonal ka suuremad. Simona oli kahene, kui sündis Elora. Kui pere esiklaps oli hästi rahulik beebi, siis pesamuna oli hoopis teisest puust: ta sõi tihti ja nuttis palju. See tähendas, et vanem õde pidi pisikesest peale ise endaga hakkama saama. Kui toona tundus see kõik normaalne, siis nüüd tunneb Delona end esiklapse ees süüdi. Eriti teravalt kerkib süütunne pinnale siis, kui nad konflikti satuvad.

Kaks ema jagavad avameelselt oma pere lugu ning kliiniline psühholoog ja pereterapeut Teele Reiljan annab häid soovitusi, kuidas elada nii, et süütunne pidevalt kirvena pea kohal ei ripuks