Neli valusat pildikest Kristiina Ehini kooliajast: nad piiravad ohvri kambakesi ümber ja rebivad siis seelikusaba pea kohale, Marje röögib
"Mul torkab valu läbi südame, kui loen või ette kujutan last, kes seisab koolinurgal ja ei julge minna. Ta süda puperdab. Tal on hirm. Ta on kaugel sellest, et ta suudab õppida. Halvimal juhul on tal enesetapumõtted peas. See lõikab noaga," räägib Kristiina Ehin koolikiusamisele mõeldes. Ka tema on selle tunnistajaks olnud kooliajal ja tänini mõtleb neile hetkedele: "Need ei unune iial!"
Oma koolikogemused on Kristiina Ehin pannud teiste lugude sekka raamatusse "Paleontoloogi päevaraamat", kust ta need pisar silma tikkumas, hääl värisemas ja pausid enda kogumiseks sees, ette loeb, et iga lapsevanem, kiusamise pealtnägija, kiusatav või kiusaja hetkeks peatuks ja mõtleks sellele. Mis veel tähtsam aga - reageeriks! "Kunagi pole hilja reageerida," meenutab siinkohal ka Kiusamisvaba Kooli tegevjuht Triin Toomesaar, kelle sõnul ei tohiks jätta kiusamisele reageerimata kas või hiljem sellest kellelegi rääkides, kui ka kohe ehmatusesst tardunult sekkuda ei julge näiteks.
Koos Triin Toomesaarega kuulame seekordses Pere ja Kodu podcastis tunnetest laetud nelja katkendit Kristiina kooliajast, mis Toomesaare sõnul justkui õpikunäited koolikiusamisest on ja arutleme sealt kooruvatel teemadel.
Mis on üldse kiusamine? Kuidas see "nakkab" ja areneb ja kas on võimalik, et kiusatavast saab kiusaja või on ta lausa sõltuvalt olukorrast kaks ühes? Mis sai pealkirjas mainitud Marjest ja kes karistada sai? Keda üldse kiusamisolukorras karistada ja kas? Mis aga tähtsaim: kuidas seda ennetada ja lastele sellest rääkida, et keegi ei peaks endas kandma sellega kaasnevat valu ei täna, homme ega aastaid hiljem?
"Kiusamine võib jätta jälje kogu eluks" kampaaniale saad oma õla alla panna Eesti laste kiusamisvabamaks eluks SIIN