Sõltuvusega ema pisarais pihtimus: kui lapsed on kodus, siis joon veini kohvitassist. Ma ei suuda lõpetada...

„Alkohol muudab mind leebemaks, kannatlikumaks. Tunnen, et olen pärast klaasi-kahe võtmist oma lastele parem ja rahulikum ema," tunnistab kahe lapse ema Dagmar. Hetk hiljem lisab naine pisarsilmil „Ainult, et ma ei piirdu kunagi vaid kahe klaasiga.."

„Alkohol muudab mind leebemaks, kannatlikumaks. Tunnen, et olen pärast klaasi-kahe võtmist oma lastele parem ja rahulikum ema," tunnistab kahe lapse ema Dagmar. Hetk hiljem lisab naine pisarsilmil „Ainult, et ma ei piirdu kunagi vaid mõne klaasiga."

Kuidas jõuab sellisesse kohta üks naine, kes töötab vastutusrikkal töökohal, on iga seltskonna hing ja kahe võrratu tütre ema? Naine tõdeb, et kõrvaltvaataja ei oskaks aimatagi, milliste deemonitega ta igapäevaselt maadleb. Isegi abikaasa ei tea, ainult aimab ilmselt.

Dagmar kasvas üles alkohoolikutest vanematega ja proovis esimest korda alkoholi alles 21-aastaselt. Sinnani oli naine kindel, et tema ei taha alkoholist midagi teada. Oli ta ju selle laastavate mõjude keskel ise sirgunud. „Annad kuradile näpu, ta võtab terve käe," ütleb ta täna kahetsedes ja tuntavalt kuiva noodiga hääles.

Viimasel ajal on Dagmar hakanud mõtlema ka sellele, kuidas lapsed teda näevad. Kas nad tajuvad seda, et ema on nendega, aga samas mitte päris? Ja peamine: mis saab siis kui kui lastega juhtuks kodus õnnetus, mida ta ei suudaks ära hoida, sest refleksid on joobeastme tõttu aeglustunud. „Ma mõtlen nendele asjadele iga õhtu magama minnes. Luban endale, et homme võtan ainult ühe klaasi tööpäeva lõpus. Ja siis mängin lastega, olen nende jaoks päriselt olemas. Olen nende jaoks parem. Ja siis tuleb homne ja..."

Koroonaajal süvenes juba varem tekkinud harjumus veelgi ja tänaseks on Dagmar jõudnud seisu, kus püüab end väikeste sammudega muuta, sest ta joob nädalas vähemalt