Nelja lapse ema: võimalus oma argieluga edasi minna on privileeg, mida sõjasituatsioonis olijatel pole

Pere ja Kodu toimetaja Britt Ernewein mõtiskles oma viimases blogipostituses hetkeolukorra üle maailmas. Nelja lapse ema tunnistab, et ei suuda argitoimetuste juures lakata mõtlemast sellele, kuidas emad ja naised nagu tema, on sunnitud läbi elama kujuteldamatuid õuduseid.

Aitan hommikul tüdrukutel kooli jaoks riideid valida. Kõik valivad samasuguse kleidi. Lilla ja kollasega suvise kleidi. Liisu keerutab peegli ees ja hüüab valjult, et ta on printsess. Samal ajal kirjutavad Ukrainas emad värisevate kätega oma laste selgadele kontaktinfot juhuks kui nad peaksid päeva jooksul surma saama ja lapsed orbudeks jääma.

Keedan Liisule muna, Eileen praeb endale, Milole ja Ellale peekonit. Lisab Ella omale ka juustu peale sulama. Nad söövad isuga, tõstavad juurde, joovad värskelt pressitud mahla. Kuskil kaugel, ent mitte nii kaugel sulatatakse joomiseks lund ja nutetakse näljast. Samal ajal kui mina saan poest tulla koju kahe kotiga ning autos valjult muusikat kuulata, ei ole seal kaugel poodi minek ka võimalus. Võib-olla lastakse sind tee peal maha. Ja tõenäoliselt on pood ammu tühjaks rüüstatud.

Õbluke Liisu kummardub laua kohale, et joonistada. Päike, lilled, kõik pereliikmed sh. juba väärikas eas kassiproua Säde. Vaatan tema heledaid juukseid ja silme ette kangastub internetis leviv pilt kolmeaastasest õblukesest tüdrukust. Elutu ja alasti keha lebamas teismelise õe peal. Käed kinni seotud. Õudused, mida ta oma viimastel elupäevadel-tundidel pidi läbi elama, võtavad mu hingetuks.

Saadan Brunole sõnumi ega pea muretsema kui ta tunni-kahega ei vasta. Tean, et ta on mäel lumelauda sõitmas. Samal ajal kasvab ukrainlannades äng iga tunniga, mil rindele jäänud kaaslane ei vasta. Iga tunniga kasvab tõenäosus, et vastajat enam pole.

Ma saan väljasõidule minekuks võtta aega, planeerida, pakkida kasvõi terve auto asju täis, vahepeal ümber mõelda ja uuesti pakkida. Valmistuda kõikideks ilmastikuoludeks ja seejärel sõita turvaliselt kuhu soovin. Samal ajal on keegi teine pidanud haarama vaid kõige hädavajalikuma, vaid selle, mida ta jaksaks ka kümneid kilomeetreid kõndides kanda. Lisaks lapsele.

Nad on naised nagu mina, lapsed nagu minu lapsed. Kistud oma argielust välja ja visatud uude ning karmi reaalsusesse. Need lapsed joonistasid veel veebruari alguses päikest, loomi, taevast ja oma perekonda. Need pered tegid väljasõite, nautisid üksteise seltskonda. Nad elasid kõige tavalisemat argielu, mida meie praegu elame. Meie argielu on privileeg.

Nad olid muuhulgas arstid, õpetajad, oma eriala spetsialistid, kokad, kondiitrid, giidid. Neile viidati austusega. Nüüd viidatakse neile kui sõjapõgenikele.

Kogutakse annetusi, et anda välja ukrainakeelne lasteajakiri Täheke. Erinumber. Selleks, et Eestisse pagenud lapsed saaksid oma emakeeles Eesti kohta lugeda.

"Jaburus, miks sellisele asjale on kulutada vaja"
"Alustuseks võiks ikka meie endi laste eest hoolt kanda, mitte mingite põgenikega tegeleda, nagu meil endal vähe probleeme oleks"

Need on kaks sõnumit üsna mitmest, mille oma postkasti sain kui eelpoolmainitud aktsiooni jagasin. Need lapsed on näinud sõda, nad on näinud surma. Paljud neist on kaotanud vähemalt ühe lähedase. Paljud neist on pidanud põgenema ning jätma oma isa ilma teadmata, kas teda veel kunagi näevad. Nad on pidanud jätma oma kodu teadmata, kas saavad sinna kunagi naasta. Kõik nende jaoks tuttav ja kodune on neilt rebitud. Neid on üleöö sunnitud saama suureks. Ka kõige pisemaid. Vedamise korral on nad saanud endaga kaasa võtta ühe-kaks südamelähedasemat mänguasja. Kõik muu on jäänud maha. Nende elu, nende asjad. Nad on riigis, mis on neile võõras ja täis inimesi, kes räägivad nende jaoks võõras keeles. Nad sõltuvad vähemalt esiti teiste inimeste headusest. Kas pole üks nende emakeeles välja antud ajakiri vähim, mida teha saab? Pakkuda neile seeläbi natukenegi lohutust. Aidata neil tundma õppida riiki, mis vähemalt esialgu on neile koduks.

Ma tunnen õudu, meeletut õudu. Ja viha. Ja kurbust. Ängistust. See kõik toimub aastal 2022. Kõik teavad, kõik näevad. Ja ometigi see toimub. Päevast-päeva. Uued rünnakud, uued mõrvad, uued barbaarsused. Veel emasid, keda vägistatakse nende laste ees. Veel lapsi, keda piinatakse. Veel süütuid mehi, kes lastakse maha selle eest, et nad lihtsalt eksisteerivad. Ja mina üksikisikuna ei saa midagi teha. Ma istun siin oma suurel diivanil omaenda kodus, hingan vabalt ja tean, et see on privileeg. Kurat, see on meeletu privileeg. Ma olen elus ja ma pole sõjakoldes. Ma saan aidata neid, kes on minema pääsenud. Ma saan annetada. Aga ometigi tundub, et sellest ei piisa. Tahaks osata rohkemat, tahaks suuta rohkemat.

Ja siis on see teistmoodi viha. Viha, mida põhjustab ignorantsus. Mida põhjustab empaatiavõimetus. Mida põhjustab see infosõda ja ajupesu. Miks on neid inimesi vaja aidata? Miks on vaja negatiivsust nende sõjauudistega levitada? Peavoolumeedia pole usaldusväärne! Sõda on "eliidi" poolt pikalt ette planeeritud vandenõu, et maailma tähelepanu hoida eemal sellest, mis tegelikult toimub (ma arvan, et ma oleks võimeline panniga virutama igaühele, kes seda juttu mulle ajama tuleb, aga mul on praktikast veidi puudu). Kõik fotod on lavastatud, mingit sõda pole. Ukrainlased lasevad enda linnasid ja tsiviilisikuid õhku, vene sõdurid on seal, et ukrainlasi päästa. Nad on uskumatult altruistlikud - riskivad omaenese eluga, et teist rahvast päästa. Meeletu vaprus! Mõistagi tuleb lapsed ja naised päästmiseks viia just venemaale (vabandust, mul miskipärast suur täht ei tööta üldse, kui tahan selle riigi nime trükkida, kohe üldse ei mõista, milles probleem..). Ilmselgelt tuleb lapsed vanematest eraldada. Kes teab, mis ajupesu nood neile teha on jõudnud. Muidugi tuleb piinata. Ega see pole ju ka mingi piinamine. See on lihtsalt korrektse info selgeks tegemine. Pealegi..kes lööb, see armastab!

Ma tunnen end jõuetuna. Mu argielu jätkub. Samal ajal jätkub see meeletu õudus. Ma tunnen end süüdi. Ma ei tea miks, aga olen aru saanud, et see on pigem tavapärane.

Ma toon lapsed koolist koju. Nad saavad käia koolis, olla oma sõpradega, rääkida ühes enda emakeeltest. Nende elu on turvaline. See on privileeg, mida paljudel nende eakaaslastel, kes on sõja eest pagenud, ei ole.

Ärme vaiki maha seda, mis toimub. Ärme unusta seda. Ennast ja oma vaimset tervist tuleb hoida, aga maailmas toimuva täielikult blokeerimine, sest "ma ei vaja negatiivsust" ei ole vastus. See, et oma elu eest kartes sõja eest põgeneja pole mina ega sina, on vedamine ja tänane reaalsus. Kui see toimuks mujal, kui see toimuks riigis, kus ma elan, ei suudaks ma mõelda, et inimesed panevad üksteise järel silma kinni, sest see häirib neid. Sest mul ei oleks seda valikut. Aga meil kõikidel on täna valik. Valime märkamise.

Sõda Ukrainas

Toeta Ukrainat läbi Eesti Pagulasabi ja MTÜ Mondo algatuse Ukraina Heaks!, toetusprojektide MTÜ Herojam Slava, Riigikaitse Edendamise SA, Päästeliidu või Toeta Ukrainat.

• Vaata kõiki uudiseid Ukraina sõjast
• Liitu Eesti Ekspressi uudiskirjaga ja saadame Sulle igal õhtul ülevaate päeva sündmustest Ukrainas!