Kui jonn ei mahu lapse sisse ära: „Mõnikord mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, aga ta suudab üllatada“

Kui kokku langeb „mina ise“ avastamise periood ja mõni suurem elumuutus, võivad kõigi närvid korralikult vatti saada. Oma lugusid ja kogemusi jagavad kolm ema ning abiks tuleb psühholoog Kärt Kase.

Kolme poja ema Raili Saarmas tõdeb, et tema suurimaks väljakutseks ja õpetajaks on keskmine laps Art Johan (2 a 10 k). „Algul olid poisi nutud valdavalt tingitud väsimusest, kuid pärast teist sünnipäeva hakkas Artil kujunema asjadest oma arvamus ja ta hakkas piire kompama.“ Raili meenutab üht tragikoomilist seika: „Kevadel, kui väljas oli juba 20 kraadi sooja, pidime tegema talle teadliku võõrutuse kinnastest. Poiss lihtsalt keeldus kinnasteta välja minemast. Tülid selle üle kestsid nädalaid, kuni saavutasime lõpuks kompromissi – võtame kindad taskus kaasa.“

Eriti hulluks läksid jonnihood kaks kuud tagasi, kui perre sündis beebi. Art Johan oli