KRISTIINA BLOGI | Kas väikelastega on parem elada maal või linnas?

Juhuslikult täpselt esimese koroonalaine alguses kolisime perega Tallinnast ära maale elama. Mina elupõlise, kuigi alles teist põlve tallinlasena polnud kunagi sellise võimaluse peale isegi mõelnud, aga mu Lõuna-Eestist pärit elukaaslane ei suutnudki pikkade aastate jooksul pealinna-eluga lõpuni harjuda. Mis mul üle jäi, võiks poolnaljaga öelda, pidingi lihtsalt kaasa minema.

Vanem laps oli väikesesse alevikulähedasse külasse kolides peaaegu kahene ja teine sündis siis, kui olime oma majas elanud juba poolteist aastat. Praeguseks on mõlemad täielikud maalapsed, kuigi mõlemad natuke oma nurga pealt. Viiesele Fridale meeldib korjata lilli, uurida putukaid ja esitada kõikvõimalikke küsimusi stiilis „miks on tuul olemas?“. Aasta ja 8 kuu vanune Esme armastab absoluutselt igale poole turnida ja nihutada seeläbi minu taluvuspiire, kustmaalt teda aidata ja millal lasta tal endal kukkumise õppetund saada.

Aeg-ajalt tuleb lastega ikka Tallinnas käia, olgu siis arsti juures, loomaaias või kellegi sünnipäeval. On päris naljakas jälgida, millise vaimustuse ja õhinaga osutavad nende pisikesed sõrmed trollide, trammide ja rongide peale. „Vaata, emme, kui naljakas buss!“ hüüdis Frida esimest korda üle pika aja jälle trolli nähes. Trammide ja rongide segi ajamist on samuti ette tulnud. Kõnniteedele vedelema jäetud tõukerattad aga tekitasid temas erilist ärevust ja ta uuris murelikult, et kes ometi on oma tõuksi maha unustanud.

Suurlinna hirmutav liiklus

Suurtes kaubanduskeskustes oleme lastega käinud ainult mõned üksikud korrad ja need kõik on kulgenud aegluubis edasi liikudes, sest iga poe vaateakna väljapanek on vaja ju detailselt üle vaadata. Minu silmad on ostukeskuste peadpööritava kirjususega harjunud, aga minu laps mitte – on selgelt näha, kuidas taoline keskkond teda stimuleerib ja mõnevõrra isegi hirmutab. Samas oskab ta küsida küsimusi, mida tahaks mõnikord isegi esitada, näiteks „Miks siin igas poes erinev muusika on ja miks see nii vali peab olema?“

Üks asi, mille pärast ma lastega linnas käies ise muretsen, on liiklus ja nende võimekus linnaliiklusega arvestada. Mitte, et ma lasteaialapsi omapead kesklinna tänavatele mängima saadaksin, aga näiteks mõnda suuremat magistrali ületades olen ma tundnud tõelist ärevust, seistes näiteks ohutussaarel (kui irooniline nimetus niivõrd ohtlikule asjale!), tütre käsi enda omasse surutud, ja ahmides tolmusegust õhku, mida poole meetri kauguselt mööda kihutavad autod mulle näkku paiskavad. Olen kuulnud rohkem kui ühel korral lugusid väikelastest, kes mingil põhjusel vanema käest lahti rebivad ja sõiduteele astuvad...

Maal elamise plussid ja miinused

Suurim pluss maal elamise juures on tõesti sobivam keskkond laste kasvatamiseks. Enne emaks saamist olin juba mõnda aega nautinud südalinnas asuva puitasumi võlusid, aga rasedaks jäädes otsustasime elukaaslasega ilma pikema aruteluta, et nüüd võiks kolida natuke rahulikumasse piirkonda. Millegipärast arvasin ma, et hakkan palju vankriga jalutama (ja ma hakkasin tohutult palju vankriga jalutama – mitte otseselt sellepärast, et ma seda soovisin) ja kihutavate autode vahel ma seda teha ei soovinud. Kusagilt lugesin, et heitgaase levib kõige rohkem just sellel kõrgusel, kus pikutab vankris lamav beebi, seega oli kesklinn meie jaoks out.

Linnast väljas kasvamisel on oma ilmselged plussid, aga samas muidugi ka miinused, mis lapse kasvades aina kaalukamaks muutuvad: huviringide piiratud valik, hariduse-meelelahutuse-hobitegevuse kaugus kodust ning logistilised väljakutsed pere- ja tööelu kokkusobitamisel. Väikeste lastega on aga kohas, kus lasteaed, pood ja mõned muudki esmavajalikud teenused on tagatud, tegelikult siiski päris mõnus elada. Seda muidugi eriti suvisel perioodil, kus lapsed saavad ise õue ja toa vahet käia, ajades oma tähtsaid lasteasju. Jah, tuppa tuleb liiv ja rohulibled, õue liivakasti viiakse hommikumantlid ja kaisukarud, aga liiv varvaste vahel ja rohurohelised püksipõlved meenutavad mulle mu enda lapsepõlve Tallinna äärelinnas ja teevad seeläbi südame soojaks.