„Arvan, et olen korralik ema, aga kõiki ohte ei oska keegi ette näha. Nüüd tean, et piisab vaid paarist sekundist...“

Natali peab end väga tähelepanelikuks emaks, ometi on tema beebi Aleksandraga (11 k) juhtunud turvaliste koduseinte vahel juba nii mõndagi – tänaseni on need õnnetused aga kõik õnneks õnnelikult lõppenud ja mõlemaid õpetama tulnud.

Olen end alati pidanud keskmisest ärevamaks, murelikumaks ja sellest lähtuvalt ka keskmisest ettevaatlikumaks ja korralikumaks inimeseks, kui nii saab öelda. Ehkki tundsin Aleksandra elu, tervise ja heaolu pärast suurt muret meie esimesest kohtumishetkest saati, olin enesekindel, et vähemalt nende asjade pärast, mille üle mul on kontroll, pole muretseda tarvis. Olin nii kindel oma ettevaatlikkuses ja igakülgses hoolitsuses, mida mul beebile pakkuda oli. Esimesed elukuud möödusidki meil õnneks rõõmsalt ja rahulikult. Siis aga hakkas juhtuma.

Kuulsin köögist järsku Aleksandra kõva nuttu – nagu nuga oleks südame alt läbi löödud – ja teadsin juba