Lastega Pärnumaad avastamas – alpakad, kalad, seikluspark ja Minizoo tarantlid ning maod

Mu sugulaste maakodu asub Pärnumaal ja seetõttu olen sealsete metsade vahelises vaikuses palju puhanud. Sel suvel otsustasin aga sõita lastega läbi ka lähedal asuvad meelelahutust pakkuvad paigad. Pakkisin auto peale oma 6aastase Joonase, seltsiks veel õelapsed – 7aastane Laurits ja 11aastane Jaakob Eik.

Alpakafarmis loomi toitmas

Esimesena suundusime Ares asuvasse alpakafarmi, kus saab peale alpakade imetleda ka kitsi, laamasid, lambaid, kanu, merisigu ja küülikuid. Piletite eest maksin kamba peale 15 eurot, 1 euro eest võis aga osta topsitäie porgandiviile loomadele pakkumiseks. Ühele perele üle ühe topsi ei müüda, et loomi mitte üle toita. Piletimüüja õpetas veel lastele, kuidas porgandit anda, et loomad näppu ei hammustaks.

Tuleb tunnistada, et alpakade toitmine oli tõesti tore, porgandit pakkudes sai nende pehmele seljale ka pai teha. Laurits pelgas siiski suuri loomi natuke, aga seda enam tundis ta rõõmu kanade vaatamisest. Kanade kõrval aedikus elutseb „kiviloom“, aia küljes rippumas nagu teistegi loomade kohta silt informatsiooniga tema eluea, levikupiirkonna, toitumiseelistuste ja muu kohta. Lastele pakkus palju nalja lugeda sildilt, et kiviloom on mitu miljonit aastat vana ja tema ainsaks looduslikuks vaenlaseks on inimesed, kes teda väiksemaks raiuda võivad.

Minizoos, madu süles

Väljapaneku õudseim osa olid vatjat võrku täis punutud terraariumides kössitavad tarantlid.

Farmist sõitsime edasi Pärnusse, mis oli rahvast täis ja melurohke nagu suviti ikka. Et lastel olid juba kõhud tühjad, sõime pitsat legendaarses Steffanis.

Suvepealinnas külastasime kesklinnas asuvat Minizood, kus perepilet maksab 18 eurot. Pisikeses tubases loomaaias saab vaadata krokodille, madusid, sisalikke, tarantleid ja kilpkonni. Lastele meeldisid nii viis pisikest krokodilli­beebit, kes pikutasid emast ja isast eraldi terraariumis, kui ka kilpkonnad, kes basseinis ringi ujusid.

Maod tekitasid kõikides lastes vastumeelsust, kuid mina ja Joonas olime siiski valmis kohaliku giidi pakkumisel ühe toreda kollase tegelase kätte võtma. Sellist suurt vägevat madu sõrmede vahel hoida on ikka võimas tunne!

Minu jaoks oli väljapaneku õudseim osa tarantlid, kes kössitasid kõrvuti pisikestes vatjat võrku täis punutud terraariumides. Õnneks neid kätte võtta ei lubatudki. Ühes terraariumis nägin tarantli õudustäratavat hüljatud kesta. Giid jutustas, et too suur ämblik vahetab kesta elu jooksul mitu korda, sest vana jääb talle väikseks.

Seiklusparki ronima

Ära karda, emme! Ära vaata alla!

Kella viie ajal õhtul sõitsime Pärnust Valgeranda, mis on suviti tõeline Pärnumaa tõmbenumber. Imeilusa ranna läheduses saab mängida golfi, kettagolfi, ronida seikluspargis ja õhtustada mereäärses restoranis. Seikluspargis tuli mul meie neljaliikmelise seltskonna eest tasuda 61 eurot, sedasi saime me kõik ronima esimesest kolmanda rajani, mis tundusid kõikidele lastele parajad olevat. Rajale minnes sai siiski kohe selgeks, et seitsmese Lauritsa jaoks olid rajad hirmuäratavalt kõrgel ja liiga keeruliste takistustega. Joonas ja Jaakob Eik ronisid aga kiiresti läbi esimese ja teise raja ning mõlemad lausa kahel korral. Mina käisin nendega kaasas ainult korra esimesel rajal – pärast seda olid mu käed juba valusad. Kõik rajad näisid minu silmis väga kõrged ja kõrgusekartliku inimesena tundsin korralikku närvikõdi. Ka takistused tundusid mulle nii keerulised, et imestasin, kuidas minu kuuene Joonas neist nii kiiresti üle vuhises, samal ajal mulle selja taha hüüdes: „Ära karda, emme! Ära vaata alla!“

Kui Joonas ja Jaakob Eik veel radadel lustisid, lösutasime Lauritsaga mõnusates võrkkiikedes, mis radade vahel puudel ripuvad. Ka teised poisid liitusid hiljem meiega.

Kui lapsed olid isu täis roninud, oligi juba õhtu käes. Ostsime ranna­kohvikust jäätised ja poisid tegid veel liivarannas hilisõhtuse supluse. Vesi oli päevasest päikesest mõnusalt soe, õhk aga juba jahe.

Automuuseumi suur väljapanek

Järgmist päeva alustasime Halingal automuuseumis, mis asub kohe Tallinna-Pärnu maantee ääres. Piletite eest tuli välja käia 18 eurot. Muuseumiks on tehtud üks suuremat sorti hall, tihedalt täis muljetavaldavalt kenasti restaureeritud autosid, neist vanim ligi 90 aastat vana. Enamik sõidukeid oli Nõu­kogude Liidu toodang – Moskvitšid, Zaporožetsid, Tšaikad, Volgad jne, sekka mõni Ameerika auto. Automaailma võhikuna ei ütelnud need mudelid mulle midagi, siiski oli äge vaadata nende stiilselt taastatud sametistmetega salonge ja Volgade läikima lihvitud hirvekujukesi kapotil. Poisse jättis väljapanek aga sedapuhku isegi külmemakski kui mind. Nad lippasid ruumi kähku läbi ja veetsid rohkem aega muuseumi­poes põnevaid mudel­autosid vaadates. Meiega samal ajal muuseumi külastanud välismaa turistid olid aga vaimustuses – küllap sobibki see koht rohkem täiskasvanutele. Või siis lastele, kelle suureks kireks on autod.

Liblikamaja tõmbenumber – kalad

Järgmiseks suundusime liblikamajja Lääneranna vallas, automuuseumist pooletunnise sõidu kaugusel. Perepilet maksis seal 23 eurot ja selle eest sai külastada kahte ruumi – üks neist täis liblikaid, teine linde. Taas tüdisid lapsed liblikatest väga kiiresti, ehkki need olid tõesti eksootiliselt suured ja värvikirevad ning tõenäoliselt ei kohta poisid kunagi oma elus selliseid vabas looduses. Veidi kauem vaatasid lapsed lindudetoas papagoisid, kõige rohkem aga pühendasid aega ruumi nurgas basseinis peesitavale kilpkonnale.

Liblikamajast astusime otse kohvikusse, kus igaüks meist sõi ära suure hunniku minipannkooke kõikvõimalike kastmetega. Kõhud täis, arvasin, et võime autole jälle hääled sisse panna, kui lapsed teatasid, et maja taga on peale mänguväljaku ka tiik kaladega, mida nad sooviksid vaadata. Tiik ise oli muidugi igav, kalad seal sees aga huvitavad – eksootiliselt värvilised ja imeilusad.

Selgus, et liblikamaja piletikassast saab osta 1 euro eest torbikutäie kalasööta, mida käisime lastega mitmel korral juurde toomas. Nii me siis kõhutasimegi mitu tundi tiigile ehitatud sillal, puistasime pisikesi graanuleid vette ja jälgisime, kuidas kalad veepinnalt neid põske pistsid. See oli tõeliselt meditatiivne tegevus. Ma polnud ammu näinud poisse nii rahulike ja üksmeelsetena.

Rongidele ronima

Viimane atraktsioon meie teekonnal oli Lavassaare muuseumraudtee. Seal saab peale tubase Eesti rongiliikluse ajalugu puudutava väljapaneku imetleda lugematuid rohkem või vähem ajahambast puretud vedureid ja vaguneid. Maksin meie seltskonna eest 20 eurot ja selle eest said lapsed ikka päris pikalt uudistada – kõik vedurid ja vagunid said üksipulgi läbi uuritud. Poisid ronisid sinna, kuhu vähegi sai, ajasid üksteist taga, mängisid peitust ja poseerisid lahkelt mu piltide tarvis. Muuseumis on võimalik ka päris aururongiga lühikesele sõidule minna, meie saabusime aga ajal, mil rong oli just välja sõitnud.

Uuesti autos, ütlesid kõik mu seikluskaaslased üksmeelselt, et kõige toredam oli Valgeranna seikluspark. Järgnenud sõidust suur osa kulus nähtud kohtade paigutamisele ede­tabelisse, kust selgus, et kustumatu mulje oli lastele jätnud ka kalade ja alpakade söötmine.

Kuhu Pärnumaal veel minna?

Lottemaa. Muidugi on just see kõikide mudilaste suvine lemmik. Lottemaal käiguks oleks hea varuda terve päev. Tasub jälgida ka seda, millistel kellaaegadel etendatakse toredaid lugusid. Päevapilet alates 2 aasta vanusest 26 eurot, sooduspilet perekaardiga 21 eurot.

Pärnu rand. Peale mängiva kutsuva liiva ja jahutava mere on ranna lähedal suviti ka kõiksuguseid tasulisi atraktsioone: miniautode rent, batuudid jne.

Spaad. Isegi kui ööbite kusagil mujal, saab spaade veekeskusi külastada ka päevapiletiga. Kõige rohkem veetorusid ja muud meelelahutust pakub ilmselt Tervise Paradiis, hotelli hinnaklassi ja veekeskuse taseme parim tasakaal tundub olevat Viiking Spaas.

Pärnu uue kunsti muuseum. Päris mudilastega kunsti uudistama minna ilmselt ei tasu, küll aga võib seda teha koolilastega. Täispileti hind 8, õpilastele 5 ja perepilet 17 eurot.