27.07.2023, 12:03
5 päeva 3 lapsega Helsingis ja Stockholmis ehk suur ülevaade, kuhu mudilastega minna ja kuhu mitte
Olen juba ammu seda enda nõrkuseks pidanud, et oma naaberriikides lastega eriti tutvumas pole käinud. Kui nüüd mõned päevad enne planeeritud perepuhkust selgus, et pean hoopis üksi kolme lapsega puhkusele jääma, oli otsus kiire – lähen nendega Helsingisse ja Stockholmi ning käime läbi võimalikult palju kohti, mis just lastele mõeldud.
Sellist 100% lastepuhkust polnud meie pere enne pidanud. Samuti polnud ma varem kolme lapsega üksi kuskil nii pikalt käinud. Seega teadsin, et sellest saab igas mõttes üks hullumeelne, aga äge käik olema. Seda ta tõesti sai. Kohe lähemalt.
Et kõik viperusteta sujuks, tegin detailse plaani – mis päeval me kuhu läheme, kuidas liikleme, millega sõidame. Reisikaaslasteks said mulle 16-aastane Anete-Helena, kuuene Emil ja neljane Jete-Liisa. Seega pidin kõik atraktsioonid ja külastatavad kohad valima just sellised, mis sobiksid igas vanuseklassis lastele. Teadsin, et Anetest saab mulle natuke juba abi ka väiksemate vaatamisel ja suunamisel, seega liigselt ma ette ei muretsenud. Ainus eesmärk oli, et kõikidel oleks vahva ning et jõuaksime külastada võimalikult palju toredaid kohti. See eesmärk sai ka täidetud – kõik algselt kirja pandud paigad said külastatud! Lisaks laevad ja nende mängutoad.
Kuidas me kohale saame?
Meie pere on alati laevasõite armastanud ning seega oli üks kindel – me läheme nii Helsingisse kui Stockholmi laevaga. Nii on osa lõbust juba merel viibimisest ning kaks ööd majutuskohta samuti mureta. Otsustasin teha ringi selliselt, et esmalt sõidame pühapäeva hommikul Tallinnast Helsingisse, ööbime kolm ööd seal hotellis ning suundume siis edasi laevaga Stockholmi. Stockholmi osas olin algul kahtlev, kas jääme sinnagi ööseks või stardime samal õhtul Tallinnasse. Vaatasin üle kohad, kuhu jõuda tahaks ning jäin viimase variandi juurde – saame ühe päevaga Rootsis hakkama.
Kõiki neid liine sõidab minule sobivatel aegadel nii Tallink kui Viking Line. Võrdlesin hindasid ning et reisieelarve tuli niigi üsna krõbe, tegin laevade valiku puhtalt hindade põhjal. Sõitsime pühapäeva varahommikul kell 8 Tallinnast Helsingisse Viking Expressiga, Helsingist Stockholmi taas Viking Line’i laevaga, sedapuhku Cinderella pardal kolmapäeva õhtul, kohale jõudmisega järgmisel hommikul. Stockholmist Tallinnasse tulekul oli soodsaim lahendus aga Tallinki laev Baltic Queen, mis väljus neljapäeval kell 17.30 ning jõudsime koju reede hommikul kella 11-ks. Kolme laevasõidu ja kahe hommikusöögibufee broneeringu eest käisin tervele reisiseltskonnale välja 376 eurot.
Kellel eelarve taolisel reisil oluline, siis soovitan kindlasti sama strateegiat kasutada ja laevapiletite hindasid hoolega võrrelda, sest mõnel suunal erinesid hinnad enam kui kaks korda.
Konarlik algus
Pühapäeva hommikul kell 7.30 olimegi Tallinnas A-terminalis kohal. Abikaasa jättis minu ja lastega hüvasti ning lippasime laevale. Kuna mu puhkus just algas, oli paar kiiret tööasja veel lõpetamata ning olin naiivselt arvanud, et saan selle kõik laevasõidu ajal ära teha – sest igal laeval on ju suur ja uhke lastetuba. Saadan lapsed sinna mängima ning veedan ise kribinal-krabinal kaks tundi arvutis. Nii lepase reega see siiski kõik ei alanud.
Lastetuba oli Viking Expressil küll, kuid mitte väga külluslik. Oli asi selles või polnud lapsed parasjagu pallimeretujus või hoopis oli minul reisi alguse stress võimust võtmas, ei teagi – igatahes rööprähklemine kulmineerus kahe igavust kurtva lapse nutu ja keskmisest tigedama minuga. Raputasin siis end mõttes õlgadest ja ütlesin, et oleme ju ometi perepuhkusel! Meil peab kõigil lõbus olema. Lõin arvutikaane kinni, võtsime kohvrist enda kaasavõetud raamatud ja pliiatsid välja ning edasi läks juba mõnusamalt.
Kohe laevalt maha astudes läksime vaaterattale, ning sealt edasi otsejoones hotelli kohvreid ära viima.
Hotellivalik oli üks tähtsamaid lülisid kogu reisi juures. Kolme lapsega üksi reisides olid mulle mugavus ja ligipääsetavus ööbimiskoha juures kõige olulisemateks kriteeriumiteks. Tahtsin, et saaksime kõik kolm ööd olla ühes kohas, et ei peaks kohvritega pidevalt mööda võõrast linna ringi käima. Oluline oli, et hotell oleks kindlasti kesklinnas, kuhu saame lastega lihtsasti kohale.
Kindel soov oli, et hotellis oleks hommikusöök. Teadsin, et hakata igal hommikul mööda tänavaid endale hommikukohvi ja lastele midagi hamba alla otsima, tekitab niigi pöörases reisiolukorras vaid asjatut stressi.
Omad piirangud pani hotellivalikule muidugi ka meie üsna suur seltskond – Bookingu kaudu oma reisiselle ja kriteeriumeid sisse lüües sain teada, et on vaid üksikud hotellid, mis sellistele valikutele vastasid ja peretubasid pakkusid.
Kõikidele mu vajadustele vastas Radisson Blu Seaside hotell, kuhu tõid põhilisest sõlmest ehk raudteejaama peatusest mugavasti iga mõne minuti järel trammid 7 ja 9.
Esimest korda jõudsime hotelli pühapäeval veidi enne lõunat ning teadsin juba ette, et tuba meil nii vara kätte saada ei õnnestu, kuid lootsin vähemalt riided õhemate vastu vahetada ning kohvritest vabaneda. Meid juhendati, kus saame riideid vahetada ja võeti seejärel kohvrid hoiule. Õhtupoole uuesti hotelli naastes saime ka toa kätte. Igale lapsele anti siis pihku jäätis ning väiksematele goody bag vannivahtude ja -partide ning pliiatsite ja nuputamisülesannetega. Kepseldes rutati oma kottide ja maiustega lifti ja sealt kaheksandale korrusele.
Peretuba oli hotellis puhas, avar, kahe üüratu voodi ja pisikese rõduga. Väga meeldis, et meil oli vann. Kusjuures vannituba ja tualett olid eraldi, mille olulisust mõistavad ilmselt vaid suurpered :-)
Hotellis oli näha, et külalisi on palju, sest retseptsiooni alal oli aina näha seltskondasid ja spordivõistkondi, kes sinna majutuma olid tulnud. Meie spordihuvilisele kuuesele pakkusid need viimased eriti huvi ning uuris minult muudkui, mis spordirahvaga tegemist võis olla.
Hommikusöögimenüü oli rikkalik ning meie kõik pirtsakad toitujad said igal hommikul kõhu korralikult punni.
Punktid: Hotellivalikuga jäime kõik rahule, punktiskooriks 10/10 ning läheksime iga kell uuesti.
Tubade hinnad alates 109 eurot/öö
Koduleht: radissonhotels.com
Kuna vaateratas oli Viking Line’i sadamale jalakäigu kaugusel, oli see mu nimekirjas esimene asi, kuhu kohe Helsingisse jõudes minna. Nagu ma seda mõtet lastele tutvustasin, sain väga ootuspärase reaktsiooni. Kuuene Emil teatas, et tema sinna tulla ei kavatse!
Emil on meie pere kõige kartlikum liige ning igasugu kõrged, kiired, tundmatud atraktsioonid on tema jaoks kohe eos liiga hirmsad. Nii võtsin kogu tee Skywheelini selleks, et talle kinnitada, kuidas vaateratta boksides on seinad kinnised ja hoog olematu, mistõttu ei ole tal vaja midagi karta. Lubasin teda soovi korral kogu reisi aja kaisus hoida ning kui tahab, võib lausa silmad kinni panna. Sellegipoolest oli ta veel vaateratta juurde jõudes täiesti veendunud, et tema sinna peale ei tule. Vaatasime siis alt veel ratast vaikselt liuglemas ning meenutasin poisile eelmisi kordi, kui teistes linnades oleme sama sõitu teinud ja talle see meeldinud on, kuid miski ei tundunud mõjuvat. Kartsin juba, et olemegi plindris...
Tundsin end nurka surutuna ning tõmbasin välja oma viimase trumbi – kui sul esimese ringi ajal tõesti on väga hirmus, saad teise ajaks telefoni! Teadsin, et kui tema ei tule, ei saa me keegi minna... selle lubadusega sain poisi nõusse ning suundusime neljakesi rattale.
Vaateratas oli väga stabiilse sõiduga ning kui poleks läbi klaasseina välja vaadanud, poleks kuidagi tajunud, et kõrgustesse jõuame. Emil oli enda jaoks asja muidugi juba ette väga hirmsaks mõelnud ning esimese ringiga üles jõudes poetas kõrguse tõttu pisara ja teatas, et kahetseb, et lasi end ära rääkida!
Nagu lubatud, andsin talle ekraanist multika ning nii jõudsime ka teist korda kõige kõrgemasse punkti. Poiss oli selleks ajaks maha rahunenud ning teiselt ringilt alla jõudmise ajaks pistsin ekraani kotti – olin millegipärast arvanud, et teeme kaks ringi. Ootamatult me all aga peatust ei teinud, vaid suundusime kolmandale ringile. Veelgi ootamatult oli nüüd Emil suurte silmadega läbi klaasi kogu Helsingit vaatamas ning hirmust polnud enam jälgegi. Uurisime koos merd, sadamat ja laeva, millelt tulnud olime, Helsingi linna ning basseine, mis lähedal asuvas veekeskuses ilusa ilmaga külastajatele jahutust pakkus. Kolmandalt ringilt alla sõites teatas poiss õhinaga, et palun-palun läheme neljandale ringile ka! Paraku sai kolmanda ringiga aga sõit läbi.
Punktid: Vaateratas saab meilt kõrged punktid 9/10 just seetõttu, vaated on end igati väärt, aga samas sellel liuglemine on ääretult stressivaba ja ilma igasugu hirmsate jõnksudeta. Olen ka ise selles osas üsna kartlik, kuid seal ei tundnud end kordagi ebamugavalt.
Hind: üle 12aastastele 14 eurot, lastele 10
Koduleht: skywheel.fi
Minu lapsed armastavad väga kõiksugu sisalikke ja madusid, mu esiklapsel Anete-Helenal on koduloomaks habeagaam. Seega Helsingisse lastega tegevusi guugeldades ei kahelnud ma hetkekski, et lisame Tropicario oma külastatavate kohtade nimekirja.
Läksime sinna kohe esimesel päeval pärast kiiret lõunasööki. See loomamaja asub südalinnast üsna eemal, kuid tramm number 7 viis siiski ilma ümberistumiseta kenasti kohale, sõidu pikkus oli pea pool tundi.
Kohale jõudes tundus Tropicario seest kulunud ja isegi ehk veidi kasimata. Kui aga loomaterraariumiteni jõudsime, olime kõik absoluutselt lummatud!
Madusid ja sisalikke on seal majas PALJU ja neil on suured, avarad terraariumid. Iga terraariumi nurgal oli pildike, mis andis aimu, kas tegu on mürgise elukaga või mitte. Lapsed käisid (ja eks ma ise ka) ammulisui ühe isendi juurest teise juurde ning muudkui uurisid ja küsisid küsimusi. Väga meeldis, et kõik loomad olid väga aktiivsed – st nad kõndisid või roomasid seal ringi, mitte ei passinud liikumatult kuskil nurgas. Isegi krokodill, keda oleme Tallinna loomaaias harjunud nägema liikumatu kujuna, ujus ja ronis seal mõnusasti ringi ning näitas oma hambaid.
Emilile pakkus eriti huvi üks väga sotsiaalse olemisega varaan, kes talle läbi klaasi läheneda proovis, käpaga katsus ning keelega püüda üritas. Ka tüdrukutele meeldisid enim suured sisalikulised, kuid külmaks ei jätnud ka üüratud püütonid, kes oma keerdusid ja sõlmesid lahkesti esitlesid.
Sellest käigust sai üks eredamaid kogemusi kogu meie reisi ajal ning lapsed räägivad nähtud loomadest veel siiamaani.
Kelle lastele roomajad ja sisalikud meeldivad, siis kindlasti soovitan külastada – seal näeb neid absoluutselt igas värvis ja suuruses.
Punktid: kahtlemata 10/10.
Hind: Täiskasvanule 17, kuni 14aastasele 12 eurot, alla-neljasele tasuta ning perepilet 50
Koduleht: tropicario.com
Oma saabumispäeval võtsime ette veel ühe käigu – Heureka teaduskeskusse Tikkurilas. Sõitsime sinna nr 717 bussiga otse Tropicario loomamaja lähedalt.
Et me olime pühapäevast bussiplaani veidi valesti arvestanud, võttis kohalejõudmine plaanitust kauem ning meil oli Heureka sulgemiseni sees aega vaid pisut üle kahe tunni. Et lastel oli juba pikk päev seljataga, arvasin, et sellest piisab. Tegelikult ei piisanud – tegemist on väga suure keskusega ning tark oleks selle külastuseks arvestada 4–5 tundi. Nii oleks aega käia ja proovida läbi kõik väljapanekud ning asjast tõeliselt rõõmu tunda.
Oma olemuselt on Heureka meie Ahhaa keskuse sarnane, kuid mulle tundus mitmekülgsem ja kaasaegsem. Seal saab katsetada nii füüsikalisi nähtusi kui ka virtuaalmaailma eripärasid. Kõndida köiel, tunnetada maavärinat, visata kuule musta auku, olla osaline videomängus, tunnetada sooja ja külma erinevust ning palju-palju muud.
Neljasele Jete-Liisale oli keskus veidi keeruline – ta küll sai seal asju proovida, kuid nende päris mõte ja seaduspära jäi talle tabamata. Sel põhjusel väsis ta ka kiirelt. Vaatas pealiskaudselt kõik kohad läbi ning soovis siis ära minna. Anete-Helena ja Emil aga sisenesid teadusmajja totaalse pühendumusega ning leidsid tegevusi väga palju. Keskuse sulgedes lasid mõlemad valla korraliku pettumushõike.
Kõige huvipakkuvamaks oli Anete jaoks AI-tuba, kus sai roboteid meisterdada ja neile käsklusi ette anda, samuti planeetide mudel. Emilile pakkusid suurimat rõõmu puhuriga lennutatavad sulepallid ja iseehitatavad autod, mida sai suurelt kaldteelt rallina alla sõidutada. Kahjuks olid aga just need kaks kogu keskuse kõige nõrgem lüli – ilmselt just nende populaarsuse tõttu. Autosid ei saanud päris nii ehitada, nagu need mõeldud olid, sest juppe nappis ning puidust autode kehad juba nii paljude kruviaukudega, et rattad ei seisnud all. Sulepallide suled aga olid muserdunud ning ei tahtnud enam hästi tuult alla võtta.
Lõppkokkuvõttes see lapsi siiski määravalt ei morjendanud, sest veel viimasel reisipäeval uuris Emil, kas saaks korraks veel Heurekasse minna...
Punktid: Meie pere punktiskoor 8/10.
Hind: Täiskasvanu 22 ja 5–17aastane 15 eurot
Veebileht: heureka.fi
Mäletan, et Serena veepargi külastusest unistasin ma juba siis, kui ise teismeline olin. Seega kui nüüd lastega reisimise plaani paika panin, oli see kindel „must do“.
Serena asub Helsingist eemal ning ühistranspordiga sinna jõudmine on üsna vaevarikas – kõigepealt sõitsime rongiga umbes 20 minutit Leppävaarasse ja sealt edasi pea kolmveerand tundi bussiga Serena ette. Tagasi sama tee.
Esialgse plaani järgi pidime me Serenasse minema teisipäeval ehk reisi kolmandal päeval, kuid tegime kiire plaanimuudatuse, sest teisipäevaks lubas pilvist ja tuulist ilma.
Kahjuks see muudatus meile mingit märkimisväärset edu kaasa ei toonud, sest terve päev oli siiski hallipilvine ning jahe tuul puhus kiirelt laste huuled siniseks. Nii otsustasime kärmelt, et jätkame tegevust vaid veekeskuse sisealadel ning välimised torud jäid paremaid aegu ootama.
Serena veepark oli kahjuks aga meie reisi üks ja ainus pettumus. Esiteks on tegu väsinud ja kulunud kohaga, riietusruumid kõledad ja räpased. Kõige häirivamaks osaks kogu külastuse juures olid minu jaoks aga ekstreemselt libedad põrandad. Ma ei räägi natuke libedast käimisest, mis tihti ka meie spaades muret valmistab, vaid tegu oli väga ohtliku osaga. Et Serenas on suur osa alast ebatasane – tuleb liikuda kaldteel üles-alla või treppidel, sai mu kõige tihemini kasutatavaks lauseks „palun ole ettevaatlik ja astu tasa!“.
Jete-Liisa kukkus kõndides mitmeid kordi pikali, ma ise kaotasin ühe korra trepil käies tasakaalu ning minu ees kukkus kõndides üks 65-70aastane proua väga õnnetusti matsti külili. Ma arvan, et ohutud mittelibisevad põrandad võiksid olla iga suure veekeskuse prioriteet.
Ka atraktsioonide mitmekesisus jättis keskuses soovida. Siseruumides oli kokku vaid neli toru, millest oli tervele majatäiele rahvale selgelt vähe, seega olid neis pidevalt enam kui 30 minuti pikkused järjekorrad.
Väga äge osa keskusest oli 159-meetrine metsik jõgi, kuid selle järjekorras oli vaja seista julgelt üle poole tunni, mistõttu Anete-Helena oli nõus selle vaid ühe korra ette võtma.
Jete-Liisale ja Emilile oli sobilik vaid väikelasteala pluss üks liumägi suurte laste alal. Väikeste ala aga oli sobilik muuhulgas ka paariaastastele, mistõttu minu neljasene ja kuuene sealt kauaks põnevust ei leidnud.
Mullivanne oli kogu keskuse peale vaid kaks ja need olid otseloomulikult kogu päeva ajal ülerahvastatud.
Veetsime Serenas kokku umbes neli tundi ning sõitsime siis Helsingisse tagasi. Hiljem lastelt uurides, mis neile reisist enim emotsioone tekitas, siis Serena ei meenunud kellelegi.
Punktid: 4/10
Hind: päevapilet 33,50; neljaliikmeline pere 118, viieliikmeline 147 eurot
Koduleht: serena.fi
Teisipäevahhommikul saabus meie laste jaoks reisi kõige oodatum ja armastatum osa, mida tänaseni eredate hõigete saatel meenutatakse.
Käisime Linnanmäel ka eelmisel suvel, kuid toona oli Jete-Liisa veel kahjuks allameetrine, mis jäi seda külastust nutuselt varjutama. Seekord oli tüdruk tublisti kasvanud ning 100 sentimeetrit, mis paljude atraktsioonide miinimumnõue, oli kenasti käes.
Väga hästi läks meil ka seetõttu, et Emil ja Jete-Liisa on praegu lõbustuspargi jaoks samas pikkuskategoorias, mistõttu oli mul lihtne nende kahega koos atraktsioone läbi sõita ja vaadata. Kui Emil oleks juba 120, avaneks tema jaoks juba hulk uusi lõbustusi ja siis oleks ilma lisatäiskasvanuta keeruline asju ajada. Anete-Helena pidi seekord kõik endale lõbupakkuvad kohad üksi läbi sõitma. Meil see seekord ei õnnestunud, kuid üldiselt soovitan teismelistele sõbra-sõbranna kaasa rääkida, kellega rõõmu ja adrenaliini jagada.
Läksime Linnanmäele nädala sees, et mitte sattuda rahvarohketele nädalavahetustele. Seekordsel külastusel oli sellest tõesti ka kasu ning väikeste laste atraktsioonidel ei pidanud me kuskil järjekorras seisma üle 10–15 minuti, Anete-Helenale sobivatel surmasõlmedel olid küll järjekorrad veidi pikemad, kuid poole tunniga sai temagi üldiselt hakkama. Erandiks oli vaid pargi ihaldatuim sõit Taiga, milles Anete seisis järjekorras umbes tunni, kuid ütles, et see oli seda igati väärt – sellest sai tema vaieldamatu lemmiksõit. Järgmiseks lemmikuks oli talle puidust retromägi Vuoristorata, mis on pargi vanim atraktsioon.
Kogu lõbustuspargis on atraktsioone kokku umbes 40, millest meetristele põnnidele sobilikke ligi 20. Käisime need suures osas ka kõik läbi, vaid paar päris pisikestele mõeldud sõitu jätsime tegemata, kuna need tundusid Emilile ja Jetele liiga igavad. Lisaks oli pargis kaks atraktsiooni lastele pikkusega üle 105 sentimeetri, kuid neil me ei käinud, kuna Emilile tundusid need liiga pelutavad.
Mu kõik kolm last tõid ühe lemmikuna välja Kahvikuppikaruselli ehk kohvitassikarusselli, kus kiired kohvitassid mööda ümarat väljakut pöörlesid ja keerlesid. Sellel saime kambakesi käia päeva jooksul lausa seitse korda! Ära sai kõikide poolt märgitud ka põrkeautod ning Jete-Liisa üheks lemmikuks oli veel Pellen talo ehk klounimaja, mis oma olemuselt on mitmele korrusele sillutatud lõbus takistusrada, sedagi läbisime päeva jooksul mitmeid kordi. Suure üllatusena tuli Emili üks lemmikuid Taikasirkus, kus kahe tooliga majake sõidutab lapsi rahulikus tempos muusika saatel läbi animeeritud tsirkuselavade. Tüdrukutele tundus tsirkusemaja igav, kuid Emil soovis sinna uuesti ja uuesti.
Eelmisel suvel külastatud Kyöpelinvuoren hotelli ehk kummitusmajja Emil uuesti tulla ei soovinud. Kuna mullu Jetet sinna ei lubatud, siis nüüd tahtis ta sinna väga minna – kahjuks aga tuli temagi sealt välja nutuga, kuna pime maja ja kummitused tekitasid liigselt hirmu.
Igatahes veetsime me Linnanmäe lõbustuspargis teisipäeval kokku üheksa tundi ning naerurõkkeid jagus sellest igasse hetke. Järgmine aasta jälle!
Punktid: ilma igasuguse kahtluseta 10/10.
Hind: Käepael ülemeetristele, mis sisaldab kogu päeva piiramatult kõiki sõite maksab 47 eurot.
Koduleht: linnanmaki.fi/ee
SeaLife asub Linnanmäe lõbustuspargiga samal alal ja seega on selle külastamine justkui kohustuslik osa lõbustuspargipäeval. See annab ka hea rahuliku hingetõmbepausi lõpututele karusellidele ja ameerika mägedele – meie vajasime seda väga ning tegime külastuse sedasi, et läksime hiljem lõbustusparki tagasi. Veemaailm ei ole väga suur ning selle läbi jalutamiseks piisab ühest tunnist.
Minu lastele meeldivad kõiksugu elusolendid, kalad sealhulgas.
Keskuse seinal on graafik kellaaegadega, millal võib näha mingite kalade ja olevuste toitmisi, mis pakkus lastele eriti palju lusti. Katsuda said nad ka päris merisiilikut ning näha tõelist haikala. SeaLife on avatud olnud aastakümneid, kuid seal kõndides ei anna sellest miski aimu – asukate akvaariumid ja selle ümbrus on ilus, puhas ja hoolitsetud.
Punktid: Meie lastele väga meeldis ning anname 9/10.
Hind: Alates 15aastasest 28 eurot, 3–14aastasele 25 eurot. Lõbustuspargi käepaelaga pääse 12 eurot.
Koduleht: sealife.fi
Sõit Stockholmi
Kolmapäevaks meil mingeid muid plaane polnud, kui vaid õhtuks Stockholmi laevale jõuda. Seljataga oli mitu väga tihedat ja aktiivset päeva, seega võtsime endale pika hommiku hotellis enne väljaregistreerimist. Lapsed magasid kaua ning ka hommikusöögilauas võtsime endale aega viimast korda korralikult nautida.
Ilm oli ilus ning suundusime edasi Helsingi peamisele kaubandustänavale. Käisime laste nõudmisel pilapoodides ja pärastlõunal ühes tänava servas olevas kohvikus jäätist söömas. Kahjuks valisime pahaaimamatult ilmselt kõige kallima omasuguste seas ning maksin end paari jäätisepalli ja klaasi valge veini eest vaeseks – mu elu kalleim klaas veini maksis 21 eurot. Kui soovid ka seda proovida, siis bistroo nimeks oli Bardot.
Veidi veel jalutamist ning läksime trammile number 4, et öelda Soomele head aega ja Rootsile tere.
Viking Line’i Cinderellaga olen ma kunagi väga palju aastaid tagasi sõitnud, see meenus mulle siis, kui laeva sisenesin. Seda, et tegemist on mitu aastakümmet seilanud kruiisilaevaga, on seest ka hästi tajuda. Kes eelistab uut ja luksuslikku sõitu, võib vaadata alternatiivseid võimalusi.
Meie ajahambast end eriti ei häirida ei lasknud ning sõit kulges täitsa toredasti. Eriti meeldis, et ühest laevatekist pea pool on tehtud lastele lustimiseks. Seal on suur legotuba mitme suure kastitäie legodega, videomängutuba suurematele lastele, batuudituba, joonistustuba ja minigolfi väljak. Lisaks oli õhtul lastele suures saalis mustkunstietendus, mida minu põnnid küll väga nautisid. Veetsime tol õhtul üle kahe tunni mängualal, kõigil tundus tore. Laeval oli muidugi ka šõubaari osa, kuid sinna me tol õhtul ei jõudnud – vajusime väsinuna lihtsalt magama.
Häiriv asi laeval oli interneti kvaliteet – kirjade järgi oli wifi küll olemas, kuid isegi uudiseid see alla laadima polnud võimeline. Täiesti levist väljas olid kajutid, kuhu ei jõudnud wifist pulkagi. Minu jaoks oli see määrava tähtsusega, sest lapsi kolmekesi kajutisse jättes pean olema kindel, et olen neile alati kättesaadav. Sel laeval see aga võimalik polnud.
Ööbimisega laevadel valin broneeringusse alati ka hommikusöögibufee ja seegi kord tasus see end igati ära. Laud oli külluslik ning saime kõik heast ja paremast kõhud täis.
Veel üks konarlik algus
Stockholmi jõudes tabas meid esmalt mitu tagasilööki. Bussi, millega plaanisime lossi juurde sõita, me üles ei leidnud, ning takso, mille seejärel tellisin, kohale ei tulnud. Järgmine takso maksis hingehinda, kuid jõudsime siiski lossi juurde. Soovisime näha kuninglikku vahtkonna vahetust, kuid mingil põhjusel me seda seal ei tabanud, kuigi olin endale täpselt nende trajektoori välja kirjutanud ja õigel ajal kohale läinud – miks see meil siiski vussi läks, ei oska ma siiani öelda.
Igatahes olin pooleteise tunniga Stockholmis juba mitu vopsu vastu vahtimist saanud ning tuju oli sellest juba üsna habras. Õnneks asus Paradoxi muuseum, kuhu järgmisena pidime suunduma, lossist 10-minutise jalakäigu kaugusel ning asusime vaikselt teele. Ilm oli päikeseline ning jalutuskäik tõi ka minu tujusse leebumise.
Tegemist on väga populaarse kohaga, mistõttu tuleb selle külastus kellajalise täpsusega ette registreerida. Meil oli broneering kella 13ks. Jõudsime enne külastust teepeal teha kiire ampsu, misjärel asusime õiget maja otsima. Kõige lihtsam see ülesanne polnudki, sest Paradoxi nime ega logo ei õnnestunud meil esmapilgul märgata, kuigi hiljem nägin, et see oli siiski seinal olemas.
Pärast vihjet kohalikult, et otsiksin metroopeatust, leidsime õige koha üles – muuseum asub metroopeatusega samas ehitises, allkorrusel.
Keskus kasutab ära kõiki füüsikalisi ja illusoorseid võimalusi, et sind umbes pooleteise tunni jooksul maksimaalselt segadusse ajada. Suur on väike ja väike on suur, parem on vasak ja vasak parem, õigetpidi on tagurpidi ja vice versa. Üle 70 eksponaadi pani nii mind kui lapsi tõsiselt kõikides füüsikareeglites kahtlema. Osa taolisi nähtusi olid meile tuttavad näiteks Tartu tagurpidi majast ja mõnest avastuskeskuse atraktsioonist, kuid palju oli neid, mida nägime ja kogesime esmakordselt.
Punktid: Meile meeldis 8/10 ja soovitame kindlasti Stockholmi sattudes külastada.
Hind: täiskasvanu 20 ja 5–17aastane 16 eurot, allaviiesed tasuta
Koduleht: paradoxmuseumstockholm.com
Kuidas või miks liblikad ja haikalad ühte majja sattusid, ma öelda ei oska, aga igatahes sinna me Paradoxist otse taksoga sõitsime. Majja astudes ohkasin esmalt, kuna tundus justkui oleksime 20 aastat ajas tagasi astunud. Kõndisime piletikassa juurde läbi kaheldava väärtusega kohviku ja kaupluse. Mu ootused sellele keskusele langesid üsna madalale.
Kuni jõudsime kassast mööda ja sisenesime imelisse vihmametsa!
Sammusime mööda kividest sillutatud rada ehtsas vihmametsas, seal oli totaalne rohelus ja troopiline niiskus, ojad voolasid ja värvilised liblikad liuglesid lehelt lehele ja üle meie peade, peatudes aeg-ajalt meie käel või jalge ees. Samas metsas rippus ka üüratusuur alus liblikakookonite ja -nukkudega, mida lastele uurida meeldis. Rahvast ei olnud kuigi palju ja nii saime seal rahulikult jalutada ja ahhetada.
Liblikate ja puude vahele oli sätitud kilpkonnade ja kalade „basseine“, mida lapsed said huviga jälgida – tõsi, nendes olev vesi ei paistnud alati läbi.
Omavahel oli eraldatud kolm või neli eraldi „tuba“. Kõige tagumises enam metsa polnud, oli üleelusuuruses ookeaniakvaarium päris haidega. Selle akvaariumi klaas oli terve suure seina suurune, sealne vesi puhas ja puutumata – haisid ja teisi kauneid kalu läbi klaasi jälgida oli justkui päris ookeanisse pilku heita.
Aega läks meil Haga ookeanimajas umbes poolteist tundi ning olime väga rõõmsad, et tulime.
Punktid: 8/10
Hind: Alates 16aastasest 22, 3–15aastased 13 eurot
Koduleht: fjarilshuset.se
Tagasi koju
Kui liblika- ja ookeanimajast välja astudes lastele meelde tuletasin, et nüüd on aeg koju minna, kuulsin kõigilt kolmelt rõõmsat juubeldamist. Olime viie päevaga palju jõudnud ja teinud. Ja kuigi kogu reis oli üles ehitatud vaid lasteatraktsioone otsides, siis selgelt oli see kõik neid lõpuks ära väsitanud. Mind ka. Viis päeva kolme väga aktiivse lapsega väga aktiivselt ringi seigelda oli mind totaalselt läbi raputanud. Kutsusin takso ning tee sadamasse möödus täielikus vaikuses – keegi ei jaksanud kellegagi rääkida, isegi vaielda mitte.
Kojusõit oli meil Tallinki laevaga Baltic Queen. Hea meel oli, et laevale lasti juba varakult – kui Helsingist tulles olime pidanud pikalt sadamas laevalepääsu ootama, siis Tallinkiga saime Stockholmist pardale juba poolteist tundi enne väljumist, kohe sadamasse jõudes. Suundusime esmalt oma kajutisse veidi hinge tõmbama ning siis juba edasi mängutuppa. Laeva seitsmendal tekil oli kompaktne Lotte mängutuba, kus mudilased said nii pallimeres hullata kui padjasõda pidada ja nukkudega mängida. Hiljem selgus, et kuuendal tekil on veel teinegi mänguala – tehtud vist kunagise baari asemele. Lapsed saavad seal nüüd mängida neid mänge, mis rohkem ruumi vajavad – hüpata, palli kõksida ja mänguautodega sõita.
Baltic Queen oma olemuselt on veidi uuema välimuse ja olekuga, kui meie eelnevad kaks, kuid eks oma ajad on üle elatud sellelgi. Taaskord – meie luksust otsima ei läinud, soodne piletihind sobis ning sõiduga jäime rahule.
Seekordses laevas oli wifi suurepärase tasemega ning ulatus ka meile kajutisse. Hinnad supermarketis ja baarides olid sellel laeval Cinderella omadest aga märgatavalt kallimad.
Loe ka teisi „Suvi lastega“ rubriigi lugusid.
