Kas pean oma isa ülal pidama, kui ta mu lapsepõlve rikkus? Kuidas saab hooldamisnõudest keelduda? Vandeadvokaat ja kohtunik selgitavad

Mu isa suri, kui olin viiene, ning ema abiellus uuesti, kui olin kaheksa. Emal tekkis uus suhe ja kolisime koos selle mehe korterisse. Nad abiellusid ning uus abikaasa lapsendas mu, sain kasuisa perekonnanime. See on ka kõik, mida kasuisa mulle endast andis, sest mu lapsepõlv ei ole mäletamist väärt – selle rikkus seesama mees, keda pidin kutsuma issiks.

Nägin pealt, kuidas kasuisa mu ema peksis ning mind karistas ta iga halva hinde eest. Ta ei lubanud mul külmikust piima võtta ega saiale vorsti panna. Teismelisena pidin teda teenindama – täitma ta viinapitsi ning tegema talle süüa, kui ta oli purjus. Ta alandas mind pidevalt ja hoiatas, et jään vanatüdrukuks, sest ükski mees mind kunagi ei taha – nimetas mind prilliks ja noris mind mu puseriti hammaste pärast.

Terve lapsepõlv ootasin, et saaksin tema korterist minema kolida. Kohe 18aastaseks saades seda tegingi. Sellest päevast peale pole ma seda meest kohanud.

Kahjuks olen aga seaduslikult temaga seotud ning nüüd on ta hakanud mulle seda ka meelde tuletama. Ta küsib mu käest raha – ütleb, et pean teda aitama, sest olen seaduse järgi ta tütar.

Kas mul on võimalik nüüd täiskasvanuna kuidagi kasuisast loobuda või tema hooldamisest keelduda? Mida ma saan enda kaitseks ette võtta?

Katrin Orav, vandeadvokaat

Sõltumata sellest, kas tegemist on abivajaja bioloogilise või lapsendatud lapsega,