Lõputud kaklused laste vahel võivad mõistuse viia. „Ühel hetkel hingan rahus, järgmisel hetkel on kellelgi näpud silmas“

Omavahel nääklevaid õdesid-vendi on palju. On loomulik, et väiksed inimesed püüavad leida oma rolli peres. Mis hetkest muutuvad tülid õvede vahel nii suureks probleemiks, et peaks abi otsima?

„Hommikust õhtuni käib lükkamine-­tõmbamine, löömine, näpistamine, küünistamine, hammustamine… no kõik, mis võimalik!“ tõdevad Paul-Eriku (6) ja Aron-Rivo (4) vanemad Kerttu ja Margus. Lisaks rüblikutele sirgub peres Liisa-Lille (13), kes ilmselt nõustub väitega, et suurem aur läheb vanematel poiste ohjamisele.

Esimesed kaks aastat pärast pesamuna sündi kulges pereelu rahulikult. Paul-Erik suhtus nooremasse venda neutraalselt. Mingit musitamist-­kallistamist polnud, aga kõik oli tsiviliseeritud. Kuna beebi oli hea une ja rahuliku loomuga, jätkus vanematel piisavalt aega ja tähelepanu ka teistele lastele.

Kui Aron-Rivo jõudis sellesse ikka, kus poistel ühised mängud tekkima hakkasid, saabusid ka esimesed kaklused. Kerttu ütleb, et peamised lahkhelid tekkisid ja tekivad neil üheskoos mängides ning muidugi asjade jagamise pärast. Kerttu nendib, et Paul-Erikul on praegugi selja peal hambajälgedest sinikas. „Me sõitsime rongiga Tallinna ja ta ei andnud vennale mängu­asja. Ma jõudsin oma suu vaevalt lahti teha, kui pesamuna hambad olid tal seljas!“

Margus ja Kerttu teavad, et poistele