Eva Kolditsa kolumn | Lapsed leiavad ilu ka selles, mis täiskasvanu jaoks on reaalselt võttes iluga karjuvas vastuolus

„Kui jilus!

Minu ljemmik!“

Kui Antsu sõnad slaaviliku pehmusega kõlavad, tähendab see seda, et ta ütleb kas midagi väga ilusat või väga naljakat. Ta seisab keset osaliselt üles kaevatud peenart ja vaatab üsna närtsinud kollast astrit.

Astrite vagu pole veel pahupidi pööratud, sest mõnest puhmast paistab juba kärbatanud lehtede alt ikka lisapung tulevat. Las siis õitsevad niikaua, kuni külm laseb neil õitseda.

Praegu on ilmselgelt Antsu tähelepanu köitnud midagi imelist. Hellus, millega ta lille puudutab ja talle kauneid sõnu lausub, on lihtsalt nii ilus. Mis ilus? Oli ilus! Nüüd on lehed ju puha pruunid, kahar õisik osaliselt mädanenud ja kõlgub länguvajunult peenikese varre otsas… Ühesõnaga, ilus ta ei ole. Nii kui jõuan mõttes sellise sõnastuseni