Koolitõrge: kasvav mure, millest vanemad ei julge rääkida – kuidas last aidata?

Koolitõrge on meie ühiskonnas justkui tabuteema. Ühelt poolt on vanemal seaduse järgi kohustus oma laps kooli saata, teisalt: mida ikkagi teha, kui laps sinna ei lähe? See viib piinlikkus- ja abitustundeni.

Liisi poja Sebastiani (13) koolitõrge sai alguse 3. klassis. Seni oli ta olnud poiss, kes ärkas ise hommikul üles, et rõõmuga kooli minna. Talle meeldis kanda värvilisi riideid ja sellega eristus ta teistest. „Ühel päeval märkasin aga, et ta soovis olla järjest rohkem teiste moodi, sulanduda massi. Tema hommikune ärkamine oli vaevaline ja kadus soov koolis-huviringides käia,“ meenutab ema.

Miia (12) koolitõrke põhjustas matemaatikaõpetaja, kes oli tema suhtes kriitiline ja andis lastele väga palju töid nii koolis kui ka kodus. „Miia tuli minu juurde ja ütles, et ta lihtsalt ei suuda sellele tempole vastu pidada,“ meenutab tüdruku ema.

Annika tütar Meribell (15), kes on tegelikult väga lahtise peaga, on juba kaks aastat olnud koduõppel, sest ei suutnud enam kooli minna.

Mitu peret jagavad oma katsumusi koolitõrkega, nõu annavad psühholoog, psühhiaater, tugigrupi eestvedaja