02.04.2021, 11:00
Pere ja Kodu aprillinumbris | Imetamismurede ja -surve all murdunud naiste hingekriipivad lood
Mis siis saab, kui tuleb lõpurasedana positiivse koroonatestiga tõtt vaadata? Kas petmist saab andestada? Milline on perede lemmik koroona-aja mäng õues? Need ja paljud teised teemad värskes Pere ja Kodu numbris.
Pere ja Kodu
Nii see ajakiri meil siin kodutoimetuses jälle valmis, kõigil lapsed kes põlvel, kes niisama kõrval – täpselt nagu aasta tagasi, alustab peatoimetaja Kerttu Jänese aprillinumbri veergu.
“Emme, aga mis sa nüüd teed? Ikka veel tööd, miks? Millal sa enam ei tee?”, “Emme, ma ei taha segada, aga legomehel jäi kiiver nii kõvasti pea külge kinni”, “Emme, vaata, miukse ägeda auto ma ehitasin”, “Ma tahaks süles istuda”, “Ma tahaks natuke kallistada”, “Mul on kõht tühi”, “Kas ma tohin veel telekat vaadata... miks ei tohi”, “Ma tahan natuke oma pead sinu pea vastu nühkida”, “Miks sina terve päeva tohid arvutis olla”
Mu lapsed ei ole kunagi minuga nii palju koos olla saanud kui koroonaajal. Ma ei ole kunagi saanud neile pakkuda vähem ja ebakvaliteetsemat tähelepanu kui neil päevil siin nelja seina vahel. Ma ei ole kunagi tundnud end halvema emana kui praegu. Nii ma mõtlen hetkedel, kui kõik kohustused kokku jooksevad ja plahvatavad. Keset neid nukraid mõtteid saabus postkasti Elise kolumn (lk 94) – ta kirjeldas ka minu tunded suuresti ära. Teadmine, et sa ei ole päris üksi, aitab. Loodan, et ka teid. On täiesti okei niimoodi tunda.
Mis aga alati hetkeks päästab ja uhab koos lumesulaveega rentslisse tüdimuse, väsimuse ja kõik pahad emotsioonid, on värske õhk ja liikumine. Loodus on hetkel õnneks kättesaadavaim lõbu, kuid looduses olemise saab lastele põnevamaks teha, otsides sinna peidetud aardeid – geopeituse saladusse pühendab meid aardeotsija Liis (lk 38).
Elin kirjutab rasketest emotsioonidest, mis saadavad emasid vahel imetamisteekonnal, nad tunnevad end hirmus üksikuna, kogevad hävitavat süütunnet ja valehäbi (lk 30). Arvan, et on üks asi, mis on beebile rinnapiimast tähtsam – see on ema ise. On üks asi, millest sõltub lapse elu rohkem kui rinnapiimast – see on ema vaimne tervis.
Liisi Eesmaa: ma ei lasknud pikki aastaid lapsesaamise mõtet endale ligi, sest tahtsin teha karjääri
“Loominguline töö on mulle alati andnud palju energiat. Ainult lapsega kodus istudes oleksin masendusse langenud,” ütleb moe- ja maskikunstnik Liisi Eesmaa. Nad kasvatavad Madisega poega Kuud mõnusas teatepulgasüsteemis. "Muidugi oli hetki, kui me olime justkui mõne viimsepäeva zombifilmi osatäitjad. See kõik on raskeim asi üldse, aga ma teeksin seda miljon korda veel!”
“Imetamisnõustaja tulistas mulle järeleandmatult: kõik naised suudavad imetada, kui vaid piisavalt proovivad. Rinnapiimaasendaja rikkuvat mu lapse tervise terveks eluks ja pudelit anda pole mingil juhul aktsepteeritav,” alustab Tiina oma kadalippu.
“See õhtu ja öö olid meie suhtes võtmetähtsusega. Me alustasime seda vestlust, olles mõlemad kindlad, et läheme lahku, ja lõpetasime varahommikul kindlusega, et jääme kokku,” meenutab Raili jutuajamist, mis järgnes mehe kõrvalehüppele. Kuidas ta suutis andestada? Mida ütleb teema kohta suhteterapeut?
Küsimus: Olen segaduses, kui palju peaks 1. klassi lapsele rääkima elu -tumedamast poolest. Nimelt suri mu tütre klassi-kaaslase eakas vanaisa, kes põdes koroonat. Nüüd laps kardab, et tema vana-vanemad saavad koroona ja surevad. Olen talle püüdnud seletada, et enamasti põevad ka vanemad inimesed selle siiski läbi nagu gripi, kuid ta muretseb ikka.
Distantsõpe on viinud paljude ka seni koolis hakkama saanud laste õppeedukuse langustrendi. Märkused, puudutud tunnid, tegemata tööd ja kehv tagasiside õpetajatelt. Vanemad on meeleheitel: kas võtta koduõpetaja? Paluda ise, et laps jääks klassi kordama?
“Olime hulluks minemas, sest laps muudkui nuttis ega söönud. Kui juba kolmandat korda EMOsse läksime, selgus diagnoos – Gertu põeb reflukshaigust, mille kulg on varjatud ehk ilma toidu tagasiheiteta,” meenutab Anzeelika.
“Olen laste isast poolteist aastat lahus olnud. Kuuene tütar ja üheksane poeg elavad pool aega minuga, pool isaga. Kuigi üldiselt on lapsed uue elukorraldusega harjunud, olen hädas sellega, et isa juures on lastele hoopis teised asjad lubatud, kui mina õigeks pean,” kirjutab Kärt (35). Pereterapeut Triin Kahre annab nõu.
“8-9aastase lapsena pidasin Lasnamäe öiseid tänavaid turvalisemaks paigaks kui kodu,” alustab nüüdseks ise emaks saanud Kristiina oma lugu. “Mul on tuttavaid, kes kasvasid ka vägivalda täis kodus – ja nad kõik maadlevad vaimse tervise probleemidega.” Lood emadest, kes teavad oma lapsepõlve põhjal, millised emad nad ise kindlasti olla ei taha.
Kui sulle kevadiste soojade saabudes imelik tundub, miks tüütud külmetushaigused juba rahule ei jäta, siis tea, et iga nohu ei pruugigi olla nohu. Ülitundlikkus nii puude kui ka heintaimede õietolmu vastu avaldub üha pisematel – õietolmuallergiat võib olla juba alla kolmeaastastel lastelgi.
"Sel päeval hakkas mul järsku halb. Arvasin, et vererõhk või veresuhkrutase on kõrge, kõhuvalu viitas algavale sünnitegevusele. Läksin haiglasse kontrolli, kus suureks ehmatuseks tuli välja, et olen hoopis koroonasse haigestunud." Oma ehmatusi täis sünnituslugu jagab äsja emaks saanud Anne.
"Mulle tundub, et tulevikus sööme liha aina vähem ja vähem. Teismelised on juba paljud taimetoitlased. Kõik on väga teadlikud, mis on tervislik ja mis kasulik. Samas kuulen nende vanemate suust vahel ohet: “Ma teeks küll taimetoitu, aga ideid napib.” Niisiis, mõned minu laste lemmikud on teie ees." Nii kirjutab toiduentusiast Hele-Mai Alamaa seekordsete retseptide ees.
“Meie juhtmõte on, et võtame asja rahulikult ja huumoriga – ei stressa ega põe,” ütlevad värsked lapsevanemad, näitleja Lauli Otsar ning näitekirjanik ja lavastaja Karl Koppelmaa. Koroona on jõudnud läbi põdeda nii ema kui beebi.
“Siin on väga turvaline lapsi kasvatada,” ütleb Anu Despan, kes on perega maalilises Transilvaanias elanud pea 20 aastat ja räägib Hille Hansole nende pere loo. “Kui üldse midagi, siis tuleb mul, abikaasa Danielil ning poegadel Alexil ja Robinil Rumeenias vaid pruunkarusid karta!”
Äkki kerkib kurku nutuklomp ja taban end sudus. Mida ma just tegin? Hoian hinge kinni ja püüan rahuneda. Mul on möödujate ees häbi.
Mul on kolm tütart ja kui mõni neist ütleb: “Issi, teeme kalli-kalli”, tekitab see minus kahetisi tundeid.
See algas juba siis, kui läksin laste isast lahku ja igapäevaelu nõudmised tekitasid teelahkmeid. Pidin valima, kas olla pehme ja armas Ema või asi ära teha ja hakkama saada. Nüüd on see nii distantsõppega.
Kui sõita Tallinnast mõned kilomeetrid Keila poole, keerata paremale ja siis kohe vasakule, jõuab väiksesse Kiia külla, kuhu Jelena ja Alger Räpp on rajanud oma kahele tütrele lapsepõlvekodu. Tule meiega seda vahvat kodu uudistama!
“Nutt võib meil alata täiesti ootamatult. Näiteks uurin lapselt, kas ta sooviks selga panna kleiti või pluusi-retuuse, mispeale järgneb nutt ja kisa, et ta ei soovi kumbagi,” kirjeldab Sandra perioodi, mis on väljakutse paljudele vanematele. Ema räägib oma loo ja psühholoog pakub ideid.
Meie kahene Jasper teatab tihti: “Tahan minna aaret otsima!” Meil tuleb vaid aardekaardilt sobiv sihtpunkt välja valida, pere autosse pakkida ja seiklus võib alata!
Hele-Mai Alamaa käis lastel kodus külas, et uurida, kes on see kallis kaisukas ja milline tema lugu. Koroona on toonud kaisumõmmidele veidrad ajad. Ükspäev ei tohi neid lasteaeda võtta. Teine päev tohib mõmme küll lasteaeda võtta, aga nad peavad kapis olema. Seejärel läheb lasteaed üldse kinni. Huvitav, kuidas see aeg meie lastele meelde jääb? Ja mida nad kodus enne magama jäämist sellest mõmmidele räägivad?
Mulle tundub, et tulevikus sööme liha aina vähem ja vähem. Teismelised on juba paljud taimetoitlased. Kõik on väga teadlikud, mis on tervislik ja mis kasulik. Samas kuulen nende vanemate suust vahel ohet: “Ma teeks küll taimetoitu, aga ideid napib.” Niisiis, mõned minu laste lemmikud on teie ees.
