Kuigi noored olid maale kolimisest unistanud, tuli lõplik otsus 2020. aasta jaanuaris siiski ootamatult, kui linnas sadas korraga kaela sada tülikat asja. “Seega helistasin emale ja küsisin: kas sul seisab korter tühjalt? Mis arvad, kui remondiksime selle ja koliksime sisse?” meenutab Anna-Liisa.

Nad sõitsidki korterit vaatama. Pilt polnud sugugi kaunis. Praegu ütleb Anna-Liisa: “Olime ikka päris hullud, et selle ette võtsime. Katus sadas läbi, korteriühistut ei olnud, kõik oli siin kui mitte päris nõukaaegne, siis sinna kanti." Perekond näitab ja räägib, kuidas hea tahtmine viis nad imekaunilt inspireeriva koduni, mis teeb kadedaks ka kõige nõudlikuma ema ja seda sugugi mitte hingematvate summade, vaid