Tuleb tunnistada, et suvise “puhkuse” esimene pool oli tõesti paras väljakutse ja seda mitmel põhjusel. Esiteks polnud lasteaias kaaslastega suhtlema, mängima, joonistama ja meisterdama harjunud põnnidel energiat kuhugi mujale suunata, kui vanemate seljas ratsutamisele, pahandustele ning kõrvulukustavale röökimisele.

Kui harilikul nädalapäeval pakuks veidigi lohutust see, et saab paharetid lasteaeda kupatada ning rahulikult töistesse tegemistesse sukelduda, siis nüüd terendavad ees päevad ja nädalad, mil laste kantseldamise kõrvalt tööülesannete täitmine on justkui pingelise koroonaaja kordussaade. Jah, tegu on juulikuise lasteaedade puhkuseperioodiga, mil kuhjuv närvilisus, väsimus, magamatus, tööülesanded ja süütunne panevad endalt küsima: elan ma selle ikka üle?