Psühhoterapeut annab nõu, kuidas muuta lahutus laste jaoks valutumaks

Lahkuminek on alati keeruline, eriti kui perekonnas on lapsed, keda see paratamatult mõjutab. Psühhoteraepeut Philippa Perry annab oma Heliose kirjastatud raamatus “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda (ja mille lugemise eest su lapsed sind tänavad)”, kuidas arukalt lahku minna, nii et lapsed selle otsuse tõttu võimalikult vähe kannatada saaks.

Kui laps elab koos ühe vanemaga, on Perry sõnul väga oluline näidata, et hindad teise vanema tugevaid külgi, selle asemel et vigadele keskenduda. “Tean, et see tundub mõne inimese puhul võimatuna, eriti pärast rasket lahkuminekut. Ehk muutub see sinu jaoks lihtsamaks, kui selgitan, kui oluline on see lapsele: ta näeb enda kuuluvust ja on kiindunud osakesse teist mõlemast. Kui ühelt poolt, kes ta siia maailma tõi, pidevalt halvaks tembeldatakse, võtab laps omaks arusaama, et ka temas pesitseb see halb inimene. Vajadus mõlemale vanemale lojaalseks jääda võib lapse lõhestada,” selgitab Perry.

LOE KA: Õpikunäide päris isalt: kuidas ma pärast oma lapse emast lahkuminekut meie kohutava suhte parandasin

Tema sõnul on lapsele parem, kui vanemad pärast lahutust omavahel ühenduses püsivad ja laps mõlema vanemaga regulaarselt edasi suhtleb. Kui sellega hakkama saate, on tunduvalt vähem tõenäoline, et lapses tõstab pead agressiivsus või depressiivsus.

Mis puutub lapse suhtesse eemal elava vanemaga, sujuvad ka siin suhted paremini, kui mõlemad vanemad selgelt ja positiivselt suhtlevad. Kui üks vanematest (tihti, kuid mitte alati, on see isa) pärast lahkuminekut eemale tõmbub, on tõenäolisem, et laps kannatab mure, viha, depressiooni või madala enesehinnangu käes. Just seetõttu on Inglismaal murettekitav, et veerand lastest, kelle vanemad lahku lähevad, lõpetavad isaga suhtlemise juba kolm aastat pärast seda sündmust.

Mida teha, kui endise kaaslasega läbi saada ei ole kuidagi võimalik?

Perry nendib, et alati pole võimalik endise kaaslasega läbi saada. Ta jagab lugu 6-aastase Noah emast. Ta oli Noah isa Jamesiga viis aastat suhtes. Nad elasid tihti eri riikides ega nimetanud end otseselt paariks, kuid koos aega veetes nautisid nad teineteise seltskonda. “Nende lugu võib küll ekstreemsena kõlada, kuid sellest loost on õppida kõigil, kel kunagi lastekasvatamises on lahkarvamusi tekkinud,” toob Perry näiteks.

“Kui Mel rasedaks jäi, eeldas James, et naine teeb aborti. Saanud teada, et nii see ei lähe, oli ta maruvihane ja püüdis naisega kontakti katkestada. Nüüd tasub ta vaid minimaalsete kulude eest ja nõustus sellegagi vaid pärast piinlikku isadustesti protseduuri. Ta ei taha Noah’ga mingisugust tegemist teha,” räägib Perry. “Kui vestlen selliste inimesteaga nagu James, ütlevad nad, et neile meeldib elu just niisugusena, nagu see parasjagu on. Neid ähvardab ja hirmutab mõte muudatustest, mis võivad kaasneda puhtalt neist sõltuva lapse tähtsuse tunnistamisega.”

Perry sõnul on laps inimese elus - vaatamata sellele, et ta paar aastakümmet sinust sõltub – rohkem kui vaid muudatuste katalüsaator. Kui vanemaks olemist egoistlikust vaatenurgast uurida, selgub hoopis, et lapsed rikastavad meie elu. Pealegi ei kao lapsed lihtsalt ära, kui neid ignoreerida otsustame. Kahjuks on mõnel mehel (ja naisel) kombeks end oma lastest distantseerida. Nad vist arvavad, et kui lastega tegemist ei tee, haihtuvad nad õhku.

“Kuigi Mel tundis, et lapse isa reetis ta, teadis ta instinktiivselt, et ei tohi seda Noah’le öelda. Kui laps küsiski, meenutas Mel lapse isa paljusid meeldivaid iseloomuomadusi ja andeid ning rääkis pojale nendest,” jätkab ta. Kui Noah isa peaks kunagi tulevikus soovima poja elust osa võtta, aitaks Mel'i positiivne suhtumine sellele kaasa. Noah kasvades ja uute küsimuste kerkides aga muutub olukord ema jaoks raskemaks. Ta muretseb, et kui poeg kogu tõe teada saab, võib ta isa lahkumist isiklikult võtta ning see võib omakorda Noah enesehinnangule halvasti mõjuda. See võib muuta ta arusaamist meeste käitumisest ja täiskasvanuks saades negatiivselt isegi tema enda käitumist mõjutada.

“Kuna Mel on võimalikest ohtudest teadlik, on tal võimalus Noah neist eemal hoida, kuid ka sel juhul pole garantiid, et ta isa puudumist südamesse ei võta. Mõnikord ei olegi retsepti, mis kõike parandab. Mel'i ümber on palju armastusest pakatavaid sõpru ja pereliikmeid ning vahetevahel õnnestubki just neil Noah elus isa puudumisest jäänud tühik täita,” toob psühhoterapeut välja.

“Rääkisin sulle Mel'i loo, kuna alati ei õnnestu eksiga sujuvat ja koostööle toetuvat suhet saavutada. Kui teist vanemat pildil pole, jääb meil üle anda endast parim, et teda oma lapse (ja meie enda) silmis mitte maha teha.