KRISTIINA BLOGI | Lapsed toovad meist välja nii parima kui ka halvima

Üks teema, mis on mulle emaks olemise juures raske, on asjade mitte liiga tõsiselt võtmine. Küllap on see mu enda lapsepõlve taak, aga liiga tihti leian end pisikestest asjadest elevanti tegemas, olgu siis tegemist ümber läinud piimaklaasi või järjekordselt maha visatud riietega. Püüan teadlikult oma reaktsioone pehmendada, eriti siis, kui lapsel juhtub midagi kogemata.

Mäletan aega, kui olime elukaaslasega äsja lapsevanemateks saanud ning minu suhteliselt kinnise olekuga partnerist sai beebiga suheldes tõeliselt emotsionaalne ja tundeid välja näitav inimene. See oli tohutult armas vaatepilt, justkui oleks see vastsündinu mingi nähtamatu võtmega ta südame lahti keeranud ja julgustanud teda näitama välja kõike, mida tunneb – ja seda ilma hirmuta või muretsemata, mis mulje see temast jätab. Ajaga on see kõik muidugi mõnevõrra lahtunud või tasakaalustunud, kuid siiski näen nii enda kui elukaaslase peal, kuidas lapsed sunnivad meid oma mugavustsoonist välja, olema haavatavad, avatud ja õrnad. Nad toovad meis esile parima – ja paraku ka halvima, aga sellest mõnel teisel korral.

Asju ei tasu liiga tõsiselt võtta