VIGURDAV PÄKAPIKK | Kaheksas päev: kas suudan poega veenda mõnest mänguasjast loobuma?

Öö vastu tänast oli mulle emana kahtlemata kõige ärevam. Iga minut, mis hommikule lähemale jõudis, pani mind tundma, et ehk teen oma lapsele liiga. Kuidas ta küll reageerib? Mis need päkapikud siis täna teevad?

Detsember on küll väga oodatud, kuid kujunenud meie lapse jaoks ka sisuliselt terve senise elu jooksul tohutuks asjade kuhjumise perioodiks. Lapsel on sünnipäev napid 6 päeva enne jõule. Ka suss täitub valdavalt magusa asemel puslede, legode, kleepsude või muu taolisega. Seega võib üsna kindel olla, et proovi kui hästi tahad, 25. detsembril on tunne, et me ei mahu oma koju ära ja kola on liialt.

Seetõttu teadsin kohe vigurdava päkapiku projektiga alustades, et tahaksin kaasata ka päeva, kus sorteerime veidi vanu asju eest ära ning proovime neile uued omanikud leida. Lisaks tundub mulle, et poeg on ka juba piisavalt suur, et veidi paremini heategevuse mõttest selgemalt aru saada. See tundus hea viis teemat veidi puudutada.

Nii otsustasingi, et ühel päeval ootavad last päkapikud tühja korvi ja kirjakesega, mis tõdeb, et kui soovid saada uusi kinke, tuleb vahel ka vana kraami eest ära saata. Mõeldud-tehtud!

Sättisin selle päeva enda arust kavalalt kohe reisijärgsele päevale. Nii või naa on laps siis reisilt miskit ikka suveniiriks kaasa saanud ning loobumine kodus olevast ehk lihtsam. Vähemalt nii ma arvasin.
Sedapuhku läks aga nii, et teised kõik said endale küll meie väikselt väljasõidult midagi, Kevin Ryan aga mitte. Muidu võiks rõõmustada, et asju on vähem, aga mida lähemale õhtu jõudis, seda suuremaks kasvas minus tunne, et äkki see on lapse jaoks ikka veidi karm? Päkapikud ju ikka toovad kinke või teevad midagi lõbusat. Nüüd aga käsivad hoopis ära anda.

Minu ülemõtlemine vurises täistuuridel ja süümepiinad keerlesid. Kas mu tore mõte ei pane last nüüd päkapikkudes pettuma ega ole tema vastu veidi ebaõiglane. Oleksin saanud ju teda ka hoopis ise suunata asju ära andma. Igal juhul oli otsus tehtud, tagavaraidee puudus. Jäin kerge ärevusega hommikut ootama ja parimat lootma.

Hommikul selgus muidugi tõsiasi, et kogu pabistamine ja ülemõtlemine oli täiesti asjatu. Kevini aur läks sellele, et rõõmustada ühe päkapiku telekast vabanemise üle. Kirja kuulas ta ära. Ehk väga väike hetk oli ta näol veidi tõsisem ilme, kui küsis, kas piisab, et annab ära ühe asja. Lubatud sai, et ta ise võib otsida ühe, kuid vaatame koos üle, äkki on seal veel mõni tähelepanuta seisma jäänud lelu. Kui leidub, siis paneme ka need korvi. „Aa, olgu, aga vaatame enne palun sussi sisse!“ palus ta. Igatahes tundub, et tema jaoks on ülesanne pigem isegi vahva tegevus, mille kallale kohe asuda.

Vigurdava päkapiku tegemistele annab hoogu Pepco. Pepco kauplustest leiab nii vigurdavad päkapikunukud kui ka mitmed tooted, mida päkapikud Kevinit üllatades kasutavad.