Anzeelika Kritti (27) vanem laps Gertu (2) oli esimesel elukuul rahulik ja rõõsa beebi, kes lasi häälepaelad valla ainult selleks, et anda märku märjast mähkmest või tühjast kõhust.

Esimese elukuu lõpus algasid Gertul paraku seletamatud nutuhood. Nutt oli kriiskav ja kõrvulukustav ning hoo pikkus erinev – “headel hetkedel” kestis nutuhoog pool tundi, halvematel tunde.

Anzeelika asus elukaaslase Tõnuga (25) lahendust otsima. Pidades põhjuseks gaasivalu, proovisid nad koolikuravimeid, õli­mähiseid, gaasivalupatja ja muud. Nad kurtsid muret perearstile, kes soovitas katsetada teisi gaasirohte ja vahetada D-vitamiini preparaati.

Gertu paanilised nutuhood aga ei kadunud ega kadunud. Kui laps oli kuuenädalane, pöördus pere esimest korda EMOsse. “Saime sealt vastuseks, et beebid nutavadki palju ja kuna Gertu on meie esimene laps, kujutame endale ette, et ta nutab tavapärasest rohkem,” kirjeldab Anzeelika, kuidas sai sealt nõuandeid, mida juba proovinud oli, ent tulutult.

Alles kolmandal EMOsse jõudmise korral hakati tõsisemalt uurima ja leiti ultraheliuuringuga põhjus, mis oli varjatud kujul kulgenud...

Jaga
Kommentaarid