Ometi tundub mulle, et surve Naisele ja/või Emale olla kõiges kõik on justkui igikestev. Ma ei tea kedagi, kes ei sooviks olla 5 kg kergem, tööalaselt natuke edukam ja kodus natuke rohkem kuninganna, õiglane ja väärikas valitsejanna mitte lihtsalt kokk, logistik, koristaja, õpetaja.

Surve, mis ühest küljest on edasiviiv ja innustav, on teisalt masendav, depressioonile kaasa aitav ja lähisuhteid lõhkuv. Armas Naine, luba endale hetk lihtsalt hingamiseks ja tasakaalu leidmiseks!

Kuidas püsida tänases päevas õnnelik ja mitte tormata oma tunnete ja mõtetega pidevalt mineviku ja tuleviku vahet? Alatasa kiirustada ja tunda päeva lõpus, et kõike on liiga palju, lapsed kasvavad liiga kiiresti, emana süttis minu süütenöör taas liiga kiiresti ja põles liiga ereda leegiga ning kaasaga pole aega muust rääkida kui logistikast ja poeskäikudest.

Minu suhe oma kehaga, aga seeläbi ka teekond Naiseks olemise ja tasakaalu juurde on olnud pikk ja käänuline. Tagasi vaadates oli minu esimene rasedus- ja sünnituskogemus kõike muud kui kaunis. Seda tumendasid mitmed terviseprobleemid, hirm lapse pärast, sest eelmine rasedus oli hiljaaegu katkenud, üksindus, sest abikaasa oli sõjaväes… Kapseldumine koduseinte vahele, mis päädis esile kutsutud hirmõudsa sünnituse ja veel hullemate esimeste kuudega, kus laps ei söönud ega maganud ja ma olin nii kohutavalt üksi. Keha ja enda vajaduste teadvustamine oli viimane asi, millele mõelda suutsin. Tegutsesin ainult ellujäämise nimel.

Ometi otsustasin üsna pea jääda uuesti lapseootele ja teine rasedus ning sünnitus möödusid imekombel imekiirelt ja hõljusin oma kahe beebiga festivalidel ja kontsertidel, kinosaalides ja ülikoolis. Emadus andis tiivad ja tahtejõu, hakkasin leidma ennast taas Naisena ja tunnetama, mis mind tegelikult õnnelikuks teeb, laste ja kodu kõrvalt. Tasakaaluni oli aga pikk tee minna. Armastan jooksmist ja sporti, üksi oma mõtetega metsas või rannas kulgemist. Kilomeetreid, mis kaovad iseenesest. Kaks pisikest last kodus, läksin mehe töölt koju saabudes esimese asjana jooksma või treeningsaali. Iga päev, seitse päeva nädalas. 2 tundi igal õhtul ainult mulle. Kilod kadusid, vorm tuli, keha polnud kunagi olnud nii lihastes ja sale. Komplimente sadas uksest ja aknast. Oma kehaliste võimete piiride katsetamisest sai uus hobi.

Võib tunduda, et kõik on lilleline ja ilus: ema, kes särab päeval kodus ja õhtul jooksuradadel. Aga kuhugi kadus sel teel suhe partneriga ja ühised ettevõtmised perega (sellised, mis ei piirduks jooksuüritustel käimisega). Sellest sügavast madalseisust, kus mõlemad osapooled tundsid, et nad on suhtes üksi, pole me justkui tänini välja tulnud. Osaliselt oleme, osaliselt on see valu ja hülatuse tunne mis tekib, kui fookus nihkub ühtäkki perelt ja paarisuhtelt väljapoole kodu, endiselt kusagil pinnavirvendusena alles.

Tasakaalu ja märkamise, et kõike korraga ei pea ega saagi jõuda, tõi mulle alles kolmas laps. Nii - nii oodatud beebi, kes saabus mind päästma ja õpetama. Kui kunagi ammu ühe sõbranna ema mulle elutarkust jagas ja ütles, et iga lapsega jääb Naise kehale püsima 5 lisakilo - tee, mis sa teed, aga ära need enam ei kao (no et selline naiselik pehmuse ja emaduse lisamõõde), vaidlesin esialgu küll vastu, kuid nüüd saan aru, et keha soove tuleb enda emotsionaalse heaolu ja tasakaalu nimel siiski arvestada. Pole mõtet püüda mägesid liigutada seal, kus mägi liikuda ei soovi. Nii ma nüüd olengi leidnud end olukorrast, kus kolmanda lapse eelne kaal ja treenituse tase on soovunelm, 15 lisakilo on tulnud, et jääda. Ja tegelikult - mis siis sellest? Kas ma olin 15kg saledamana 15 korda õnnelikum? Kas õnnel ja kehakaalul on üldse mingi seos?

Minu õnn ei alga ega lõpe kaalunumbriga. Jooksmine teeb mind õnnelikuks, aga teen seda mõõdukalt ja proovin hoida tasakaalu töö, pere ja hobide vahel nii hästi või halvasti kui parasjagu välja tuleb. Võtan aega endale, et oma tassi täita. Teadvustan, et minu õnn on ainult minu enda teha, see ei saa sõltuda kellestki teisest või kellegi teise tunnetest. Mina algan ja lõpen endaga ja minu tasakaal on ainult minu enda teha. Ma ei saa panna põhirõhku oma õnne tagamisele ei sellele kas minu lapsed on täna heas või halvas tujus või kui palju komplimente mu mees mulle täna teeb. Ainult nii saan ma olla eeskujuks oma lastele ja õnnelik partner oma abikaasale. Kehale olen ma üdini tänulik ja suhtun endasse tänutunde ja headusega, kaal on ainult number.

Armas Naine, hinga korra sügavalt sisse ja välja. Ole kohal.
Sinu keha ja Sinu õnn on Sinu enda omad.