Kui aga vaadata tagasi lapse lasteaiaajale, siis jäin mõtlema, mis ma tahaks, et teise lapse lasteaia juures teistmoodi oleks:

Esiteks oleks oluline, et toit oleks kvaliteetne.

Mu suurem käis alguses sõimerühmas, kuhu toit tarniti teenusepakkuja poolt – see oli küll kallim, aga tunduvalt vaheldusrikkam kui praeguses lasteaias, kus on oma köök.

Praeguse lasteaia ja nii mõnegi teise lasteaia menüü on suuresti ülesse ehitatud piimasuppidele, mida siis mitmeid kordi nädalas pakutakse. Saan aru, et see on odav viis lapsi toita. Piim on toitev ja vahet pole, mida sinna piima sisse uputada – ikka on odav. Nii on mu laps palju kurtnud, et piima sisse on uputatud hirssi, tatart, köögivilju ja kes teab, mida kõike veel. Mitte üks kord pole see teda rõõmsaks teinud ning kui hoolekoguga sel teemal rääkida, siis on olnud direktori vastus, et lapsed söövad isukalt ja neile maitseb.

Reaalsus on aga see, et linn oskab vaid kohatasu tõsta mingitel imelikel ettekäänetel ja toiduraha toetust väga suurendanud pole, kui üldse. Seega tulevikus eelistan ise rohkem maksta ning kindlasti eelistan lasteaeda, kus toit tarnitakse kohale. Pean oluliseks, et mul oleks eelnevalt juba võimalik lasteaia menüüga tutvuda.

Teiseks õues olemise võimalused.

Kui aed on lasteaia ümber suur, siis see on vaid rõõmustav. Lasteaia valiku puhul on kindlasti oluline see, kas lapsed saavad olla õues hommikuti ja õhtuti või on õues olemine seotud vaid personali viitsimisega. Viimane on meie praeguses lasteaias väga populaarne – sügisel lubati, et koroona tõttu lapsed elavadki õues, aga reaalsuses ollakse õues ikka väga vähe aega päevas.

Eriti hea oleks see, et lapsed omavad piisavalt suurt ala jooksmiseks, kus on rohkem kui kaks atraktsiooni. Eks saan aru, et lasteaiad sõltuvad oma rahastuses linnast, aga kui ostetakse nelja aasta jooksul vaid üks uus atraktsioon ja teisi hooldatakse kesiselt, siis pole see lastele kindlasti mitte rõõmu pakkuv. Tulevase lasteaia puhul kavatsen vaadata üle, milline on lapse mängimisvõimalus õues.

Kolmandaks kiusamine.

Eelistan, et laps saaks käia kiusamisvabas lasteaias, sest nii kurb kui see ka pole, siis kiusamine ei ole seotud ainult lastega. Tihti on kiusav personal ning see on enamasti seotud sellega, et personal on vana.

Kahjuks kipuvad õpetajad, kes pole kuulnud midagi Gordonist ja kiusamisvabast lasteaiast kehtestama nõukaaegseid kasvatusmeetodeid, kus laps pole mitte inimene, vaid istub ja astub selles rütmis nagu õpetaja taktikeppi lööb. Kui koolides on lastele individuaalne lähenemine, siis paljudes lasteaedades ollakse sellest veel valgusaastate kaugusel.

Kahjuks meie lasteaias esines palju ka lasteaiaõpetajate poolset kiusamist ja sellest sai räägitud nii õpetajate kui ka juhtkonnaga. Eks kunagi ei tea ette, mis on inimese peas toimub, kui ta võtab oma hoole alla selle väikese inimese, kes tegelikult läheb ju lasteaeda olude sunnil.

Eesti rahvas pole nii rikas, et üks vanem võiks olla kodune aastaid samal ajal kui teine vanem tööl käib ja pere vajadused katab. Vastasel juhul oleksime mina ja abikaasa meeleldi vaheldumisi nõus kodus olema, et noorim saaks lasteaiast üldse pääseda. Kahjuks meie kummagi palk pole selleks piisavalt suur, et teine pool tööl käimisest loobuda saaks ja nii lähebki laps lasteaeda järgmisel aastal. Oma meest ei kavatse ma ka mitte Soome tööle saata lootuses, et siis hakkab ta rohkem raha koju tooma ning mina saaksin laste jaoks kodusena olemas olla. Minu jaoks on olulisem siiski see, et perekond oleks igapäevaselt koos.