Ühel kolmapäevasel pärastlõunal tuli mu töömeilile kiri Marialt: “Lubasin endale kaks ja pool aastat tagasi, et kirjutan Pere ja Kodu toimetusele kirja, kui juhtub ime ja mu ajuinsuldi saanud laps hakkab kõndima. Elisabeth tegi täna oma esimesed iseseisvad sammud!” Mu ihu kattus kananaha ja judinatega.

Esiteks sellest, kui suur emotsioon ja kirjeldamatu õnn võib olla ühele emale, kui ta näeb arenemas tütart, kellele pärast sündi ei antud mingit lootust. Ja teiseks – milline erakordne au see meile on, kui ema on otsustanud oma kõige suuremad tunded ja läbielamised meile usaldada. Olen talle usalduse eest lõputult tänulik. Maria lisas oma kirja lõppu, kui väga ta oleks soovinud kahe ja poole aasta eest lugeda kasvõi üht sellist edulugu, mis andnuks talle jõudu edasi loota ja püüda. Need kaks ja pool aastat ei ole talle lihtsad olnud, kuid väike vapper Elisabeth on kõik ema kannatused mitmekordselt tasunud ja toonud koju rohkelt rõõmu. Nüüd on Marial piisavalt jõudu, et oma looga mõnele teisele perele toeks olla.

Täpselt sellist lootust, äratundmist, kaasaelamist ja õlg-õla-tunnet soovimegi oma ajakirjas jagada. See on põhjus, miks me toimetusega igal hommikul kokku tuleme ja vahendame lugusid, millest võiksid end ära tunda, mis aitaks sul üle elada mõne hetke või perioodi, milles tunned, et oled üksi. Sa ei ole üksi! Et saaksime oma lugudega ka sel aastal sama­sugust õlg-õla-tunnet pakkuda, kutsun sind üles oma rõõme, muresid, küsimusi ja läbielamisi meiega jagama. Ühele emale või isale võib sinu loost saada tõeline päästelaev. Sinu liigutavaid kogemusi ootame meiliaadressil perejakodu@perejakodu.ee.

Head kooskasvamist ja suurt rõõmutunnet uude aastasse!

Elin


Kõiki Pere ja Kodu värske numbri lugusid saad juba praegu sirvida SIIT või allpool endale huvipakkuvale pealkirjale klõpsates. Ajakirja saad endale postkasti tellida SIIT.

2021 oli Pere ja Kodu toimetusele suur muutuste aasta – meil vahetus tiimist pea pool. Ajakirja teeme nüüd täiesti uue energiaga ja uue energiaga alustame ka 2022. aastat. Siin on meie uusaastasoovid ja -lubadused.

“Laused “hoolitse enda eest” ja “ema peab olema puhanud” tundusid mulle varem lihtsalt sõnakõlksud. Kui aga saabus hetk, kus enam midagi ei jõudnud, sain aru, et oota... selles on iva,” räägib Draamateatri värske näitleja Helena Lotman.

“Arstid ütlesid, et me midagi ei loodaks. Et Elisabethist võib saada ratastoolis ja kõnepuudega laps, kes ei suuda ise süüagi,” meenutab Maria pärast teise tütre sündi läbi elatud šokki.

Andekad inimesed on need, kes loovad meie tulevikku, viivad ühiskonda edasi. Aga andekus on hariduslikus mõttes ka ­erivajadus – päris tavaline kasvukeskkond ei pruugi toetada andeka lapse potentsiaali avaldumist.

“Olime alles kodus, kui tundsin tuhude ajal tugevat survet, millele järgnes pressimise vajadus. Ütlesin mehele: “Pressid! Ma tahan pressida, helista 112!”,” meenutab Kaisa pisipoja sündi.

Enamik värskeid emasid pelgab oma beebit võõraga jätta. Nii ei arva kaks ema. Älian on kindel, et ta on palju väärtuslikum ema, kui saab aega ka endale.

“Kui mehele liigset joomist süüks panin, ütles ta, et olen halb naine ja nokin tema kallal liialt. Lisaks teatas, et soovib lahku minna. Kartsin seda väga, sest pelgasin beebiga üksinda jääda,” meenutab Mari-Liis suhet sõltlasega.

Laulja Alen Veziko ja Kerli Atsi pere elas sügisel läbi korraliku ehmatuse, kui vaid kuuvanune pisitütar Alexandra sattus koroonaviirusega haiglasse.

“ISSI! Üks onu magas täna emme kõrval, teie voodis!” teatab ühel päeval mu kaheaastane poeg. Tõmban keha pingest punni ja tunnen, et kohe lendavad mõlemad silmad peast välja sellise hooga, et hiljem seinas kaks auku.

Iga pere kalendris peaks olema rahaasjade teemaline koosolek. Ja mitte kuu lõpus, vaid ikka alguses!

Saada kolm-neli last väikese vahega on paras väljakutse ja paarisuhte proovikivi. Ometi on neid, kes oma peret teistsugusena ette ei kujutaks – toad ja päevad on täis laste naeru ja kilkeid ning igav ei hakka sekundikski.

“Kõik sai alguse sellest, et Robertile ei sobinud soonikud varruka- ja sääreotstes. Ta jonnis, aga me ei saanud aru, miks,” kirjeldavad Doris ja Kristjan elu ülitundliku lapsega.

Abielus olles kujutasin ikka ette meie ideaalset väikest peret ja kuidas me oma traditsioone loome. Miski ei valmistanud mind ette päris tulevikuks.

Viimasel ajal on osade mu semude seas titetegemine taas populaarsust kogunud. Pole miskit öelda, tublid poisid ja tüdrukud.

Hanna, Mario ja väike Kendrick elavad Khuthaisis. “Suur armastus laste vastu on Gruusia kultuuri osa,” tõdeb paar, kes pojaski juba grusiinile omaseid jooni märkab.

Kas kolm väikelast on matkamisel takistus või motivaator? Oma kogemusi jagab pere, kes võttis vastu väljakutse teha aasta jooksul 30 matka.

Pastarullid ehk kannelloonid on justkui liiga kaua peidus olnud aarded. Mängulise toruvormiga makaronid leiad igast suuremast toidupoest. Täidisevariante on lõputult, näiteks lõhe või spinat emmele-­issile ja lustakad vinkurullid põnnidele.

Toas oli külm. Karl ronis voodist välja ja hõõrus jäälilli täis aknaklaasi. Valgele pinnale tekkis auk. Ta piilus välja. Kogu õu oli jääs. Jääs olid aknad, hoovipuud, isegi ronimisredel, mille kõrval seisis tardunult naabripoiss Timo. Ta koer püüdis saba liputada, kuid ei saanud, see oli sirgeks jäätunud.

Kui puhtas valges lumes küll hullatud, võtke ette lumevärvimise aktsioon. Kertu (4) ja Uku (7) näitavad ette, kuidas seda teha.

Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Uku (7) ja Kertu (4) raamatukogust välja valivad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid