Pere ja Kodu peatoimetaja Elin Järvsaar avab seekordses numbris Delfi ajakirjade uue rubriigi "Uus sõber" ning kutsub lugejaid üles leidma siiajõudnud ukrainlaste seast endale toredaid kaaslasi:

Ukraina sõjapõgenike saabumisest räägitakse üldiselt kui kriisist, millega seondub hulk küsimusi – kuhu neid majutada, kuidas neile vajaminev abi korraldada, mismoodi nad igapäevaeluga integreerida, kuidas neid veel toetada? Harva kuuleme sellest kui avanenud võimalustest, uutest tutvustest, positiivsetest elamustest.

Võib-olla said sa hiljuti uue sümpaatse kolleegi. Ehk leidis su tütar või poeg endale toreda sõbra. Vahest on sul nüüd uus naeratav naaber, kellega rõdu peal hommikukohvi juues paar sõna vahetada. Üks mu tuttav pere näiteks leidis endale kaua otsitud usaldusväärse lapsehoidja – sel pikaaegse kogemusega ukraina lasteaiaõpetajal olla soovijate järjekord uksest välja ulatunud. Võib-olla tekib sõprusest ukrainlastega peagi uusi armastuslugusid, uusi peresid, uusi nöbininadest lapsi Eestile?

Sel kevadel ja suvel kutsume Delfis ning ajakirjades Pere ja Kodu, Eesti Naine, Anne & Stiil, Oma Maitse, Maakodu ning Tervis Pluss ellu rubriigi “Uus sõber”, mis koondab Eestisse saabunud ukrainlaste kogemus-, kohanemis- ja edulood. Nii kaua, kui nende mehed võitlevad seal nii enda kui ka meie vabaduse eest, saame meie nende naistele ja lastele näidata, et Eesti rahvas soovib neid siia. Et Eesti rahvas võtab nad sõbralikult vastu ning kohe, kui nad jalad alla on saanud, oleme neile tänulikud, kui nad soovivad meiega sõbruneda.


Kõiki Pere ja Kodu värske numbri lugusid saad juba praegu sirvida SIIT või allpool endale huvipakkuvale pealkirjale klõpsates. Ajakirja saad endale postkasti tellida SIIT.

“Olen õppinud, et kui sul on hästi, tuleb seda öelda. Eestlastele on omane lõputu kannatamine ja rõõmu salgamine, aga minu temperamendiga see ei sobi,” tunnistab Marina Kaljurand.

Emadepäeva eel pani Pere ja Kodu toimetus kirja oma mõtted emadusest ja emaks kasvamisest. Head emadepäeva kõigile teile, kallid emad!

Sain emaks 14 aastat tagasi. 2 aastat ja 10 kuud tagasi sündis Preili ning 1 aasta ja 8 kuud tagasi Pesamuna, taas kord tüdruk. Mu esimesed kaks last on maganud üsna kenasti. Ka väikseim oli esimesel eluaastal tubli magaja, kuid teise aasta algul muutus kõik.

“Kuidas sa jaksad?” küsib sõbranna, kui kuuleb, et mu äratus on iga päev kell 4.45 ja magama sätin end pärast kümmet õhtul. “Ei jaksagi!” vastan enesekindlalt.

Kõik te kindlasti vaatate pealkirja ja mõtlete rõõmsalt, et oh, tahaks teada küll, sest lastega reisimine ja puhkamine on tõesti maru kallis ettevõtmine.

Eeldasin, et pärast teise lapse sündi hõljun roosamanna-beebimullis, aga kõik läks hoopis teisiti. Tundsin end kohutavalt halvasti ega saanud aru, milles asi.

“Esimene reaktsioon oli muidugi šokk! Mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Helistasin kohe mehele ja ütlesin, et tead, neid ei ole seal mitte üks ega kaks, vaid kolm,” meenutab Liina Laissaar möödunud aasta jaanuarikuud.

Mais etendub Saku suurhallis etendus “Lotte ja vana õunapuu saladus”. Lottet kehastab Gerli Padar, Lotte väikest õde Roosit tema tütar Camilla. Uurisime, kuidas lava jagamine läheb ja mida neile koos teha meeldib.

Nagu esimesed päikesekiired varakevadel paistavad ja kõnniteed lumest puhtaks sulatavad, löövad lastevanemate kommuunid internetis kihama: millist tõukeratast lapsele valida?

“Venemaa püüab ukrainlasi panna uskuma, et neil pole sõpru, keegi neid ei taha, andku parem alla. Meie asi on neil mitte lasta alla anda – öelda, et te elate selle üle, me aitame teid. Me oleme selle sõja tagala,” räägivad Tallinna vabatahtlikud kirglikult.

On vähe eestlasi, kes pole kätt külge pannud, et sõja tõttu kannatavaid ukrainlasi aidata. Annetada on alati lihtsam, kui endal rahaasjad korras.

“Mis sa oled nüüd puudega või?” küsis üks vähem delikaatne sõber jahmunult, kui talle oma aktiivsus- ja tähelepanuhäirest kilkasin. Tjah, kuidas võtta.

“Teraapias saime aru, et me ei kuule tüli käigus seda, mida teine tegelikult ütleb. Kumbki pool on kinni oma valus ja tegeleb oma katkiste kohtadega,” räägib Brita, kelle suhte päästis paariteraapia.

Ma nii soovin, et me emadena paneksime endile vähem puid alla. Tunneksime päriselt, et oleme piisavalt head, muretseksime vähem ja lubaksime elul ka lapsevanema rollis rohkem voolata.

Selleks, et lapsega arendavaid tegevusi ette võtta, ei ole vaja osta kalleid mänguasju. Piisab, kui avatud meelega vaatad, mida parasjagu kodus leidub. Sa võid üllatuda, kui piiritu on sinu lapse fantaasia!

Toimetus sai kirja: “Meie vanaema-vanaisa võtsid koju koera, et mu viieaastasele pojale heameelt teha. Paraku on selgunud, et laps kardab koera niivõrd, et ei suuda tema läheduseski olla – hakkab nutma ega rahune enam. Mida teha?”

Mai on emadepäevakuu, esimeste soojade ilmade ja valgete ööde kuu. On aeg unistada suvest, varvaste kastmisest vulisevasse ojja ja metsmaasikate pikkimisest kõrrele, aga muidugi ka oma tulevikust. Teie ees on Katrina Tangi imelised fotod ja laste vahvad unistused.

“Siin on kõik vajalikud tingimused õnnelikuks lapsepõlveks. Meie riigis on tavaline, et mehed on isaduse üle väga uhked ja laste kasvatamisega tihedalt seotud,” räägivad Monika ja Aleksandar Lekić, kes elavad 2004. aastast koos Belgradis.

Maitsvad pirukad on eriti nämmad värskena pühapäeval lõunasöögiks, aga ka soojendatuna argiõhtul kiireks kõhutäieks. Nutikamad pistavad veel moonipalmiku viilud küpsetus­paberiga kihiti sügavkülmikusse, et koduseid tervislikke magusavarusid täiendada. Kui kutsud ka lapsed küpsetama, siis aasta-kahe pärast üllatavad nad sind emade-isadepäeval ehk juba päriselt enda tehtud pirukaga.

Kertu (4) ja Uku (7) valmistuvad emadepäevaks. Seekordsest koos­tegemisest sünnib kosmiliselt äge siidrätik, mis mälestuseks ema kaela kallistama jääb.

Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Uku (7) ja Kertu (4) raamatukogust välja valivad.

Elas kord hambaarst doktor Plomm. Tal oli kittel ja puur ja üles-alla käiv tool, aga ta polnud päris tavaline doktor.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid